Grete lugu: olin 17 ja pidasin üleval manipuleerivat luuserit

12 kommentaari
Grete lugu: olin 17 ja pidasin üleval manipuleerivat luuserit

Ma küll arvasin, et ma ei räägi sellest avalikkusele kunagi, aga võib-olla on sellest nii paljugi kasu, et see on teistele hoiatuseks. Kokkuvõtvalt – ma leidsin endale manipuleeriva memmepoja, kellele meeldib teiste kulul elada. Ja ma armastasin teda! 

Ma küll arvasin, et ma ei räägi sellest avalikkusele kunagi, aga võib-olla on sellest nii paljugi kasu, et see on teistele hoiatuseks. Kokkuvõtvalt – ma leidsin endale manipuleeriva memmepoja, kellele meeldib teiste kulul elada. Ja ma armastasin teda! 

Ma olin 17, kui me tuttavaks saime. Tema oli sel hetkel 29. Netitutvus on praegu levinud ja nii saime meiegi netis tuttavaks. Tema oli see, kes mulle algul kirjutas. Ta oli väga sümpaatne ja armas. Ja mis veel minu jaoks lahe tundus, oli see, et ta rääkis endast kui väga heast diskorist. Ütles, et tal on oma korter, aga tema ema elab ka tema juures. Veel ütles, et ta läheb mõne päeva pärast Iirimaale. See oli maikuus. Meie suhtlus jätkus. Tema Iirimaal oleku ajal rääkisime peaaegu iga päev Skype’s. Ta hakkas mulle aina rohkem meeldima. Tundus, et mina talle ka. Enne kui ma teda nähagi jõudsin, otsustasime, et oleme suhtes. Kuna ta ütles, et on minusse armunud, tuli ta kuu aja pärast koju. Läksin talle väriseva südamega lennujaama vastu. Kõik tundus väga ilus ja armas. Kuna elasin temast kaugel, olime palju teineteisest eemal. Elud jätkusid. Tema elas Eestis emaga. Esimest korda oli väike kahtlus selles ideaalsuses siis, kui tema juurde läksin. Ma nägin, et terve korter oli vanema naise käe järgi sisustatud ja temal oli korterist ainult üks tuba. Ja kui must see tuba oli. Koristamata. 

Ta väitis mulle, et jättis minu pärast suitsetamise maha. Aga suve lõpus jõi ta oma sünnipäeval ennast väga purju ja tõmbas muidugi ka korralikult suitsu. Ma ei teinud sellest suurt numbrit, sest tema sünnipäev oli ju. Aeg läks, käisime teineteisel külas. Kuna aga mu isa on väga otsekohene inimene, siis ütles talle, et ta on räpane ja haisev … Mis vastas tegelikult ka tõele. Enda kaitseks ütles ta, et ema suitsetab ja selle tõttu on ka riided sellise lõhnaga.

Järgmise aasta maikuuks olime aasta koos olnud ja võtsime suveks koos pisikese üürikorteri, et saaksin Tallinnas koolivaheajal tööl käia. Siis aga hakkas välja tulema tema tõeline pale. Korteri sissemakse tegi ta ise ja ka süüa ostis, kuid millegipärast käis alati selles poes, mis on ta ema kodule lähedal. Seda sellepärast, et tegelikult maksis ta ema toidu eest … Ma ei teinud sellest numbrit. Siis aga hakkasid tal “töö juures“ probleemid tekkima. Talle ei tahetud palka ära maksta. Vähemalt tema jutu järgi. 

Ta ei tahtnud korteris koristada … Ta ei hoidnud ennast puhtana … Mina aga, olles väikese töökogemusega, sain ju ainult suvetöölise palka. Aga midagi ei jäänud üle. Maksin siis ise üüri, ostsin süüa ja koristasin. Pesin käsitsi pesu, sest ta ütles, et kohe saame pesumasina. Ja nii 3 kuud. Tema sõnul oli raamatupidaja viga, et palka pole tulnud. Nii käisime igal pool väljas ja reisimas. Minu rahade eest. Ostsin talle ka riideid. Ta ütles, et maksab kõik topelt tagasi. Ma eeldasin, et see on tõsi, sest ta ju armastas mind. Väidetavalt! Kuna minu tööpäevad olid pikad, oli ta õhtul alati selleks ajaks kodus, kui ma tulin. 

Ühel päeval aga, kui ma koju tulin, oli ta purupurjus ja haises. Magas diivanil, tühi viinapudel põrandal. Karjus mulle, et ma ei tohiks teda süüdistada, sest ta nägi täna pealt, kuidas töö juures inimene surma sai. Suutsin temalt mingi firma nime kätte saada. Kui järgmine päev sinna helistasin, öeldi, et temanimeline inimene töötas seal firmas kuu aega tagasi ja ainult nädala. JUBA MITMES VALE! 

Ühel päeval, kui mul oli vaba päev, võtsin kätte suurpuhastuse, sest korter oli tõesti must ja räpane. Diivani alt leidsin aga neli tühja kaheliitrist õllepudelit. Just neid samu, mida joovad need mehed, kes oma öid pargipingil veedavad. Enda kaitseks ütles ta, et tal on raske ja mina peaks proovima teda rohkem mõista. Selliseid seiku oli veel mitu korda. Vahel tal küll oli mingeid rahasid, aga mitte palju. Tihti küsis ta minult paar eurot, et töö juures lõunat osta. Alati piisas paarist eurost. Ja kui mul ei olnud anda või kui ma ei tahtnud anda, läks ta raevu. Nii raevu, et lõi mu vastu seina. Või nii raevu, et hoidis mind kinni ja käskis mul talle raha anda. Ta ei suutnud ennast kontrollida, sest ta oli alkohoolik ja patoloogiline valetaja.

Ta lõi suure vihaga seinast plaate alla või mõlkis külmkappi. Kuigi tegemist oli üürikorteriga. Ta ei mõelnud tagajärgedele mitte kunagi. Kui ma ennast suurest hirmust vannituppa lukustasin, ütles ta, et tõmbab ukse eest. Kuna ma kartsin aga, et see uks tuleb ju kinni maksta, tulin ma lihtsalt välja ja lasin ennast uuesti klobida. Ma vihkasin teda … Ma ei suutnud temaga isegi magada enam, sest ta ei hoolitsenud enda eest. Ta jõi ja haises. Ta jäi kesklinnas mu isale vahele. Isa sattus Tallinnasse ja nägi teda keset päeva seal, kus ta ei oleks pidanud olema. Siis hakkasin ma aru saama, et kõik on ikka väga valesti. Viimane kord tuli ta mulle kallale, peksis mind kõhtu ning vastu käsi ja jalgu. Mul olid sinikad ja marrastused üle keha. Ka ribid valutasid väga pikka aega. Kahjuks olin ma piisavalt rumal ning ei teinud politseisse avaldust. Nüüd on aga juba liiga hilja. See viimane kord andis ta mulle korralikult tappa, kuid ma suutsin enda õnneks haarata kõige suurema kööginoa. SIIS TUNDSIN MA SEDA TUNNET, ET MA SUUDAKSIN INIMESE TAPPA. Nüüd ma saan aru neist inimestest, kes on suurest vihast mõrva sooritanud. Ka mina oleks seda suutnud, sest mu enda elu oli ohus. Ta jättis mu siiski rahule ja läks minema. Sellel hetkel pakkisin oma asjad ja põgenesin ta ema juurde.

Istusin ta ema juures värisedes diivanil ning helistasin oma vanematele. Rääkisin kõik ausalt ära. Aga enne veel, kui ma sealt minema sain, pidin ma öö seal veetma. Öösel aga tuli tema sinna. Vihane ja raevus, omamata vähimatki kavatsust lahkuda. Lõpuks magasin selles ainsas toas, mille uks käis seestpoolt lukku. Ma valetaks, kui ütleksin, et sain sel ööl magada. Ma kartsin iga hetk, et ta murrab selle ukse maha. Muidugi oli ta terve öö seal. 

Hommikuks oli ta jahtunud. Palus minult vabandust. Ma ei suutnud talle otsagi vaadata. Lahkusin sealt korterist ja ütlesin talle, et kui ta peaks mulle järgnema, helistan kohe politseisse. Õhtul, kui ma isaga oma asjadele lõpuks järgi julgesin minna – nii meie kui tema ema korterisse, oli ta kadunud. 

Ma olen alati olnud issi tütar.

Nüüd aga on ta 2 kuud mind sõnumitega terroriseerinud ning Facebookis olen ma pidanud ta blokeerima. Olen võtnud ühendust ka tema eelmiste elukaaslastega ning sama muster on kordunud minu andmete kohaselt kolm korda. Praeguseks olen kogunud tõendeid, et uurijal oleks alust menetlust alustada. Ma loodan, et ikkagi on keegi, kes meid ülevalt poolt valvab, ning suudab tuua ka õigluse ning rahu minu südamesse.

Õpetuseks kõigile naistele, vanad või noored. Usalda, aga kontrolli! Kinnisilmi usaldada ei tohi tänapäeva maailmas mitte kedagi. Ma kahetsen väga, et ma nii pimesi kedagi armastasin. Mu vanemad ja sõbrannad nägid kõrvalt, milline tõbras ta on. Kahjuks olin mina see, kes seda ei näinud.

Buduaarile Grete 

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Avaldatud loo eest honorar 10 €.