Ingridi lugu: Tegin libakonto, et meest vahele võtta

Ingridi lugu: Tegin libakonto, et meest vahele võtta

Mu mees istus alalõpmata hilistel õhtutundidel arvutis ja chattis sõpradega sotsiaalvõrgustikus. No loomulikult ta ise ütles, et sõpradega, kuid kui mina arvutile lähemale astusin, siis millegipärast tegi ta kiire liigutuse ja läks ruttu teisele leheküljele. Kuna ma elukaaslase paroole ei teadnud, siis mul ei olnud võimalik tema tegevust ka kontrollida. Loomulikult ei tahtnud ma näida ülearu armukadeda ja paranoilisena ning ma ei hakanud neid paroole tema käest ka pinnima. 

Mu mees istus alalõpmata hilistel õhtutundidel arvutis ja chattis sõpradega sotsiaalvõrgustikus. No loomulikult ta ise ütles, et sõpradega, kuid kui mina arvutile lähemale astusin, siis millegipärast tegi ta kiire liigutuse ja läks ruttu teisele leheküljele. Kuna ma elukaaslase paroole ei teadnud, siis mul ei olnud võimalik tema tegevust ka kontrollida. Loomulikult ei tahtnud ma näida ülearu armukadeda ja paranoilisena ning ma ei hakanud neid paroole tema käest ka pinnima. 

Kõik see kestis peaaegu pool aastat. Mees tuli jälle töölt koju. Sõi ära ja viskas arvutiga telku ette pikali ja hakkas seal kellegagi kirjutama. Küll oli vestluspartneriks Priit ja Jaan, aga minus valitses kuri kahtlus. 

Olin parasjagu supermarketis sisseoste tegemas, kui pähe kargas hiilgav idee. Kuramus. Teeks õige Facebooki libakonto. Paneks profiilipildiks kellegi kauni neiu foto ja võtaks selle alt ise oma mehega ühendust. Flirdiks ja vaataks, kas ta läheb liimile.

Mõeldud tehtud. Tegin libakonto ja panin sinna suvalise rinnaka tütarlapse foto ja võtsin ise oma mehega ühendust. Samal ajal kui mina köögis temaga chattisin, oli tema rahulikult suures toas teadmata asjaoludest mitte kui midagi. 

Saatsin elukaaslasele kõigepealt sõbrakutse, mille ta kiiresti vastu võttis ning hakkasin siis talle sõna otseses mõttes keelt kõrva ajama. Ma olin hämmingus kui kiiresti ta osavõtlikuks muutus ja oli valmis isegi kohe kohtuma. Loomulikult valetas ta, et on üksik ja minust ei maininud ta sõnagi. 

Läksin asjaga isegi nii kaugele, et esimesel päeval püüdsin mitte vihastada ja jätkasin seda sama liini veel nädal aega. Vestlused läksid aina intiimsemaks ja mees läks üha enam liimile. Kuni saabus hetk, kus leppisime kokku kohtumisaja. 

See oli meie linna kino ees kell kuus õhtul. Mees tuli kohale, roos näpus. Mina tulin juba ettevalmistunult kaasas kohvrid tema riietega. Te võite nüüd öelda, et see oli minu poolt alatu käik, aga kuigi viimased kuud on olnud rasked, siis sisimas ma tunnen, et elu mehega, kes ajab suva naistega paralleelselt liini on elu raiskamine. Kel julgust – proovigu ise järele. Saab nii mõndagi selgeks.

 

Buduaarile Ingrid

PS! Jaga meiega oma lugu aadressil info@buduaar.ee ja iga avaldatud loo eest maksame honorari.