Kairi lugu: mu sõbrad ei uskunud, et poiss-sõber mind peksis

Räägin loo väga ebaõiglasest situatsioonist minu elus, mille tagajärjel loobusin kõigi oma tolleaegsete sõpradega suhtlemisest. Mitte keegi neist ei uskunud, et ma mitmeid kordi oma poiss-sõbra käest nahutada olin saanud. Kõik muutus väljakannatamatuks.

See juhtus juba päris mitu suve tagasi. Meil oli kujunenud kamp sõpru, kes omavahel läbi käisid ja nädalavahetuseti koos pidu panid. Saime kõik omavahel väga hästi läbi, nagu sõbrad ikka. Usaldasime üksteist ja need sõprussidemed olid hindamatud. Kuidagi kellegi kaudu sattus sinna kampa ka kutt nimega Kevin. Temaga hakkas mul kohe hästi klappima ja ühe õhtu lõpetuseks võib öelda, et meist saigi paar.

Alguses oli kõik ilus-tore nagu ikka. Käisime väljas, veetsime koos palju aega nii sõprade keskel kui kahekesi. Õppisime teineteist tundma. Ei möödunud päevagi, mil me poleks teineteist näinud või suhelnud. Olime nii armunud. Ma ei oleks iial arvanudki, et temasugune väga viisakas ja hoolitsetud noormees võib kujuneda minu jaoks kõige jubedamaks õudusunenäoks.

Mõni kuu pärast meie suhte algust hakkasid esinema üha tihedamad konfliktid ja arusaamatused. Muidugi lahendati siis need sõnadega. Hästi on meeles õhtu, kui läksime mu õe sünnipäevale ja seal Kevin millegi pärast väga vihastas mu peale. Ta tõusis püsti ja hakkas ära minema. Ma tormasin kohe järgi ja takistasin teda. Seisin risti ukse ees. Kõik külalised nägid seda, sealhulgas kõik mu parimad sõbrannad. Kevin tõukas mind, väänas mind kätest, et ma eest ära läheksin. Üks tuttav noormees tuli kohe meie vahele, et Kevin mulle rohkem haiget ei teeks. See kõik oli väga ehmatav.

Järgmisel hommikul ma muidugi suutsin selle kõik alla neelata. Kordasin endale, et armastan teda, ja ei tõstatanud seda teemat enam. Asi laabus kui iseenesest. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin tema jõudu enda nahal. Muidugi 99% kordadest siis, kui olime kahekesi ja jälle tülli pööranud.

Üheksa kuud pärast meie käimahakkamist toimus taaskord meie ühise tuttava sünnipäev, kus sai keskmisest rohkem joodud. Sel õhtul ma ei pööranud Kevinile väga suurt tähelepanu, kuna nii temal kui minul oli sinna üritusele kogunenud palju tuttavaid ja sõpru, kellega suheldes aeg lendas ja ei tundunudki, et midagi võiks valesti olla. Õhtu lõpuks, kui inimesed hakkasid koju minema, oli Kevin taaskord millegi peale saanud kurjaks. Ise pakun rohkem, et armukadedaks. Ütlesin talle, et kõik on korras, millegi pärast pole mõtet muretseda, sest ta ju teadis, kui väga ma teda armastan ja ma ei teeks kunagi talle haiget. Teda minu jutt ei huvitanud. Jälle lükkas ta mind tugevalt vastu seina, et siis minema astuda. Lõin pea ära korralikult. Ja kahjuks pole kindel, kas ja kui palju inimesi seekord seda situatsiooni võisid pealt näha. Lootsin, et mitte keegi, sest häbi ja alandav oli.

Järgmisel päeval saime kokku ja üritasin selgusele jõuda, miks ta jälle vihastas. Ta hakkas mind ikka igasugustes, lausa absurdsetes asjades süüdistama. Lõpuks ta jättis mu maha. Ma olin sellega alguses isegi päris okei, sest ka mina olin haavatud ja vihane, et ta minuga nii oli teinud. Ühel hetkel aga mõistsin, et ei suuda ja saa tal niisama lasta minna. Ja siis algas kõige jubedam aeg üldse. Saime tihti kokku, et omavahel asju klaarida, aga iga kord lõppes sellega, et ta lõi mind. Ükskord oli see täpselt minut enne seda, kui kaks ta sõpra tema juurde saabusid, et koos jalgpalli hakata vaatama. Mul oli taaskord häbi ja alandav ja ma jooksin ära. Mitte keegi ei teadnud, kuidas Kevin tegelikult minuga käitunud oli ja mida ta oli suuteline mulle tegema.

Siis tuli viimane saatuslik õhtu, kui ma temalt ikka kõvasti nahutada sain. Ta lükkas mu pikali, haaras esimese ettejuhtuva terava asja (milleks oli veinikorgitser), ja surus selle mulle kõrile. Ütles, et ta tapab mu ära. Aga ta ei suutnud ja sõna otseses mõttes jooksis minema. Hiljem tema emaga sellest olukorrast rääkides tundus, et ta ema on teadlik Kevini "iseärasusest" ja teda see ei kõigutanud.

Pärast seda õhtut otsustasin, et räägin ausalt ära nii oma perekonnale kui sõpradele, mis oli toimunud. Mu perekond muidugi hoidis minu poolele ja uskus mind. Ütlesid isegi, et peaksin politseisse pöörduma, aga ma ei suutnud seda teha, sest olin loll ja armastasin teda. Ei tahtnud talle kuidagi halba. Aga kui mu sõbrad sellest kuulsid, ei uskunud nad mind. Mingis mõttes mõistsin, kuna nad tundsid samuti Kevinit selle inimesena, kellena mina alguses. Nad olid ehk miskit kõrvalt märganud varem, aga silma kinni pigistanud, et mitte Keviniga ise tülli pöörata vms. Ma tundsin end hüljatult oma sõprade poolt. Teadsin, et ma ei suuda neid ümber veenda. Nad pidasid mind hulluks. Arvasid, et mõtlesin selle kõik välja, kuna olin armuvalus lahkumineku tõttu. Lootsin neilt tuge saada, aga sain vaid süüdistusi. 

Tänaseks olen nad kõik oma elust kustutanud. Mind ei seo nendega enam mitte miski. Tean vaid seda, et mina pole ainus Kevini ohver olnud. Kätte maksta ma ei taha, eks elu teeb ise omad korrektuurid. Loll olin, et õigel ajal miskit ette ei võtnud. Ju siis polnud ka õiged sõbrad. Kes teab.

Nüüdseks olen suure-suure sammu elus edasi astunud ja kogu see peksa saamine armastatu poolt ei mõjuta mind õnneks enam kuidagi. Mina ju tean päriselt, milline "kõva mees" ta on. Ning usun, et ühel päeval mõistavad seda ka tema lähedased. Loodan, et see lugu pani naisi mõtlema. Kui just Sina pole ohver, võib su sõbranna olla. Selliste meestega tuleb miskit ette võtta!

Buduaarile Kairi

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Avaldatud loo eest honorar 10€.