Kas petmine võib olla geenides?

Meeste truudusetusele on kerge selgitust leida - suurema arvu partneritega saavad nad rohkem järglasi. Naistel seevastu on sigimisvõimalused piiratud, kuid sellest hoolimata ei ole ka nemad kogu aeg truud. Kas petmine võib olla geenides?

Üks juhtivaid evolutsiooniteooriaid kinnitab, et suurem partnerite arv lubab saada geneetiliselt mitmekesiseid ja tugevaid järglasi, mis tähendab hiljem rohkem lapselapsi. Kas see ka nii on, sellele küsimusele otsis vastust Aberdeeni bioloog Jane Reid, keda huvitas suhteväliste järeltulijate viljakus, vahendab scientificamerican.com.

Reid uuris Kanadas Mandarte saarel elavaid varblase moodi monogaamseid linnukesi. Isalinnud ja emalinnud toidavad koos poegi ja kaitsevad oma pesa. Kuid ka nende linnukeste truudus polnud vankumatu. Vereproovid näitasid, et 28% varblasepoegade isaks polnud see lind, kes nad üles kasvatas.

Kolme linnupoegade põlvkonda uurides selgus, et sohipoegadel oli vähem järeltulijaid. Truude paaride järeltulijad olid seega edukamad.

Emastel lindudel ei ole petmisest kasu, kuid miks nad siis seda ikkagi teevad? Üks võimalik põhjus sellele on see, et emaste truudusetus on seotud isaste omaga. Kui isased truudust murravad, vastavad ka emased samaga.

Teadlaste sõnul võib käitumine päranduda isadelt nende tütardele. Isase võivad paljude emastega paarituma panna kindlad geenid. Geenid pärandatakse omakorda edasi nii mees- kui naissoost järeltulijatele, kuid tütardele, kellel ei ole sellest mingit kasu.

Triin Tisler