Kerttu lugu: ühest õhtusöögist sai alguse õudusunenägu

See kõik algas juba aasta tagasi, kui minu parim sõbranna oma mehest lahku läks. Kristjanit teadsin ma juba pisikesest peale. Tuleb tunnistada, et ma tundsin talle kaasa. Just sellepärast otsustasingi jaatavalt vastata, kui viimane mu õhtusöögile kutsus - lihtsalt sõpradena. Meil oli tore õhtu. Jõime veini, nautisime head India kööki ning meenutasime oma lapsepõlve värvikamaid hetki. 

Järgmisel hommikul ärgates oli mu telefon sõna otseses mõttes punane: kuus sõnumit ja neli vastamata kõnet. Loomulikult olid need kõik Kristjanilt. Ma vastasin talle viisakusest ja tänasin teda toreda õhtu eest. 

Paari nädala pärast võttis Kristjan minuga uuesti ühendust. Seekord oli telefonitoru otsas nuuksuv hääl. Ta oli sügavas masenduses ja ähvardas ennast tappa, kuna tema enda sõnade järgi ei suutnud ta ilma minu parima sõbrannata elada. See kõne hirmutas mu päris ära. Palusin tal rahulikuks jääda ning oodata, kuni ma kohale jõuan. Ma ei tea miks, aga tundsin mingit vastutust tema eest hoolitseda. Niisiis tellisin takso, hüppasin poest läbi (sest klaas head veini aitab ju kõige vastu) ja olingi teel. 

Kohale jõudes võttis mu vastu hoopis teises olekus mees. Tema tuju oli poole tunniga kardinaalselt muutunud. Tema õnn oli piiritu, sest ma olin lõpuks kohal! Masendusest polnud enam küll ühtegi jälge. Avasime veini ja arutasime elu. Ma ei tea, mitu pudelit me lõppkokkuvõttes lahti korkisime, aga järgmisel hommikul ärkasin ma tema voodis - alasti. Kristjan magas alles sügavalt. Otsustasin sündmuskohalt kiiresti jalga lasta, et õigeks ajaks tööle jõuda. Ma ei mäleta vahepeal juhtunust siiani mitte midagi. 

Pärast lõunat saabus kontorisse kuller viiekümne valge roosiga. Need olid mulle! Kristjanilt. Sel hetkel tegin ma otsuse, et hoian temaga edaspidi distantsi. Tegemist on ju siiski minu parima sõbranna eksiga! Helistasin talle ja ütlesin, et meil oleks mõistlikum mõnda aega mitte suhelda. Esialgu tundus nagu ta oleks sellega nõustunud …

Kuu aega hiljem, ühel nädalavahetusel, äratas mind uksekell. Kuna ma kedagi ei oodanud, siis otsustasin ust mitte avada. Seejärel helises telefon - Kristjan! Võtsin telefoni vastu ja ta karjus mu peale. Ta sõimas mind, sest tema arvates oli meil nüüd suhe ja me oleme igaveseks kokku määratud. Palusin teda, et ta mu rahule jätaks. Veidi hiljem aknast välja vaadates nägin, et Kristjani auto on pargitud maja ees asuva puu taha. Ja seal ta istus. Ja ootas. Minu telefon helises vahetpidamata. Ta jäi minu maja ette terveks nädalavahetuseks. 

Niisiis ta asuski mind jälitama. Ja ta teeb seda tänaseni. Olen stabiilselt üleni pinges ja võpatan iga krõbina ja kolksu peale. Tänaval ei julge ma üksinda ringi käia. Paar korda nädalas leian oma mailbox'ist jälle kirja temalt. Kuna ma vahetasin Kristjani pärast nii oma elukohta, töökohta, kui ka telefoninumbrit, siis see on ainus viis, kuidas ta mind hetkel kätte saab. Mis mind kõige rohkem hirmutab, on see, et teda on nähtud minu sõprade elukohtade juures ringi luusimas. Järelikult otsib ta mind endiselt. Mind, kes ma tema arust olen endiselt tema (ja mitte kellegi teise!) “oma”. 

Miks ma sellest kirjutan? Kallid naised, palun olge ettevaatlikud! Teile võib tunduda, et tunnete inimest läbi ja lõhki, kuid tegelikult ei saa mitte kedagi lõpuni tunda. Inimestel on koledaid varjatud külgi, mida nad õnneks ainult valikuliselt näitavad. 

Buduaarile Kerttult

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.