Linda lugu: kuigi olen uues suhtes, armastan siiani oma esimest meest

Minu lugu räägib õnnetust armastusest ja segastest tunnetest. Ja samuti sellest, kuidas on raske saada õnnelikuks, kuigi väliselt oleks nagu kõik korras ja kõik olemas.

Olin tol ajal 17aastane ning läksin uude kooli. Seal kohtusin oma vana klassivennaga. Ma armusin kohe esimesest silmapilgust ning tema vist sel ajal minusse ka. Esialgus hakkasime suhtlema internetis ja hiljem lisandusid ka sõnumid. Ükskord kutsus seesama poiss mind oma sünnipäevale. Kuna ma ei tahtnud aga üksi minna, siis kutsusin ühe hea sõbranna ka kaasa. Pidu oli tore ja olime selle poisiga seal koos nagu sukk ja saabas.

Pärast seda saigi meist paar. Tema hakkas minu juures käima ja mina olin tihti tema juures. Kuna ma käisin aga kaugemal koolis, siis tegi ta ükspäev ettepaneku, et võiksin tema juurde kolida. Algul ma kahtlesin, kuna ta elab koos vanematega ja ei teadnud, kuidas nemad sellesse suhtuvad. Poiss aga kinnitas, et nendel oleks selle üle vaid hea meel ning seejärel ma võtsingi oma seitse asja ja kolisin sisse. Ma olin väga õnnelik, et seda tegin, kuna see muutis meid lähedasemateks ja kõik oli väga tore. 

Kui olime koos olnud juba peaaegu aasta, jäin ma rasedaks. Olime selle üle mõlemad väga õnnelikud, et nüüd saab meist üks tore perekond. See õnnetunne ei kestnud aga väga kaua, kuna peagi nägin, et poiss on hakanud rohkem oma sõpradest kui minust hoolima ning meie suhted halvenesid. Mina ei lasknud aga endaga nii teha ning kolisin minema. Ja kuigi tahtsin väga oma last alles jätta, tunnistasin endale, et olen veel noor ja üksi teda kasvatada on raske ning tegin abordi. Olin pärast seda endaga läbi, kuidagi tühi tunne oli. 

Kuna olin noor, otsustasin oma eluga edasi minna. Mõne aja pärast sain tuttavaks ühe oma koolivennaga. Ta proovis minuga igal võimalusel ühendust võtta, kuid ma ei olnud huvitatud. Kuna polnud sisimas ikka eelmisest suhtest üle saanud. Tema ei andnud aga alla ja pikapeale viis tema sihikindlus teda sihile. Käisime koos kinos ja veetsime palju aega koos. Ta avaldas mulle armastust, kuid mina ei olnud ikka veel selleks valmis.

Lõpuks käisid kõik tunded minust üle ja ma ei teadnud enam ise ka, mida tunnen või mida mitte, ning ütlesin talle, et võime ju proovida koos olla. Ja eks need ajutised asjad kipuvad siin elus tihtipeale kõige pikemad olema. Peagi saime me lapse, soetasime oma kodus ja juhtus veel palju häid asju. Kuigi väliselt oli justkui kõik õnneks vajalik olemas, olin sisimalt ikkagi kurb – mul puudus armastus oma mehe vastu. Sisimas armastan endiselt oma esimest meest. Ja see teeb mind õnnetuks ...

Buduaarile Lindalt