Mees arvab: ilusate kurvikate naiste vaatamine on loomulik!

Kuulsin tänaval kahe 30ndates aastates naise mürgiseid kommentaare, kui neist möödunud kenade vormidega suguõde tõmbas endale meeste vaimustunud pilgud.

Kriitika osaks said just kaunitari seiranud püksikandjad, keda üks naistest nimetas suisa šovinistlikeks sigadeks, ilmselt mõne Hollywoodi filmi ajendil. "Nii kui mehed suuri tisse, hööritavat tagumikku ja ülipeent keskkohta näevad, nii ila kohe tilgub!" kõlas üks väidetest.

Paraku on inimeste loomuses märgata ja nautida kõike ilusat, olgu see siis loodus, tähistaevas, maal või teine inimene. See ongi ülimalt loomulik. Naiseilu seejuures on nähtus, mida klassikud on ülistanud juba antiikaegadest, iseasi muidugi, milline on antud ajal iluideaal. Kreeka naisskulptuurid tänapäevast meest just ei vaimusta, samuti on unustushõlmas ajab, mil Eesti talumees tahtis naiseks paksude käte ja jalgade vormikat olevust, sest see jaksas nii tööd teha kui ka lapsi sünnitada. 

Praegune iluideaal soosib just kurvikat keha ja miks peaksime meie, mehed, siis oma silmarõõmu vaigistama ja vaatama vähemahvatlevaid vorme? Seda lihtsalt selleks, et naisi võrdsena kohelda?

Tegelikult on nii meeste kui ka naiste puhul nad sageli ise süüdi, kui vastassugupool neist vähe huvitub. Üks asi on geneetiliselt sisse kodeeritud tüsedus, sootuks teine asi on üle teksavärvli rippuvad rasvad. Miks peaksimegi vaatama neid, kes ise enda eest hoolitsemist vajalikuks ei pea? Kui naise ligitõmbavuse taga on trennis käimine, õige toitumine, enda eest hoolitsemine korraliku une ja mürkidest, nagu seda on sigaretid ja alkohol, hoidumine, siis pole end lõdvaks lasknud naistel küll mingit õigust neid sõimata, nagu ka kaunitare imetlevaid mehi sigadeks pidada.

Mina olen 175 cm pikk, pigem sportliku kehaehitusega, kuid kiilaspäine. Mind ei jää linnapildis samuti ükski naine järele vaatama. Kas ma peaksin siis kõiki naisi südametuteks madudeks sõimama? Pealegi on ju ka naistel silme ees oma iluideaal. Käisin vabariigi aastapäeval ühel üritusel, kuhu saabus ka üks vallaline Brad Pitti mõõtu mees, kelle riietus laskis aimata mehelikku keha — ja naised läksid sõna otseses mõttes hulluks. Isegi abielunaised üritasid oma kaaslase halvakspanu ja armukadedusega riskides selle meesiluduse tähelepanu võita. Mööngem, et ilusate inimeste imetlemine ON inimlik, olgu imetleja ja imeteldava näol tegu ükspuha kumba sugupoole esindajaga, vastassugupool süttib igal juhul!

Üheks linnalegendiks on just naiste hulgas levinud arvamus, et mehed peaksid vaatama ja hindama rohkem sisemist ilu. Olgem ausad, keegi ei lähe randa, klubisse, avalikele üritustele otsima sisemiselt toredaid inimesi. Suhtes võib see olla esmatähtis, suhte loomisel aga on teisejärguline. Seal alustatakse välimusega, iseloomu ja muude väärtusteni jõutakse hiljem. Küllalt palju on küll neid, kelle sisemine ilu kumab pidevalt  välja, enamuse inimeste juures aga tuleb see ajapikku avastada.

Naised, kes ennast alahindavad, võiksid ennast lohutada teadmisega, et paljud mehed, kes on väärtushinnanguks võtnud 90-60-90, maanduvad hiljem teiste proportsioonidega õrnema soo esindajate juures, kui silmarõõmul pole peale mõõtmete midagi muud pakkuda. Pean silmas seda, mis peitub kahe kõrva vahel.

Tegelikult on igas naises midagi, mis paneb tema möödudes mehed päid keerama, aga enamik naisi ei leia seda üles ega oska välja tuua. Paljude teiste juures on aga loomulik olukord, kus mehed muutuvad enese teadma härrasmeesteks, kui selline daam välja ilmub. Üks sellistest avalikus elus viimastel aastatel välja ilmunud õrnema soo esindajatest on lauljatar Getter Jaani. Džentelmenid tunduvad lausa tõttavat teda hoidma, kaitsma ja armastama, kui piiga seltskonda ilmub.

Paraku ongi lood nii, et see, kas teid märgatakse, oleneb palju inimesest endast. Sisemise ilu jutt on õige, aga iga asi omal ajal. Alustada tuleb sellest, et teid lihtsalt märgataks. Et teis oleks tunnetatav sisemine kuma. Et te oleksite lihtsalt daam.

Jüri Kukk