Reklaam sulgub sekundi pärast

Merly lugu: mehe kasiinosõltuvus hävitas kõik

Buduaarile saatis oma loo Merly, kelle esimene suhtekogemus andis talle terveks eluks väga valusa õppetunni.

Buduaarile saatis oma loo Merly, kelle esimene suhtekogemus andis talle terveks eluks väga valusa õppetunni.

Kolisin 17-aastasena Tallinnasse ja juba mõne nädala pärast tutvusin ma Kerdoga, kes oli siis 24-aastane. See oli armastus esimesest silmapilgust. Juba paari nädala pärast otsisime ühise üürika ja panime leivad ühte kappi. Oleksin ma osanud aimata, millesse ennast segan, siis oleksin kohe nelja tuule poole jooksnud.

Alguses läks kõik väga hästi. Käisime mõlemad tööl, mina lõpetasin paralleelselt ka keskkooli. Nägin Kerdos inimest, kellega soovisin kogu oma ülejäänud elu veeta: ta oli kena välimusega, hea huumorisoonega ja super kokk! Mina suutsin siis ainult mune praadida, nii et see tundus tollel hetkel ühe mehe juures suure plussina. Kõik oli rahulik umbes kaks kuud, siis hakkasid järsku juhtuma asjad, mida ei suuda ma isegi veel tänaseni uskuda.

Ühel õhtupoolikul, pärast tööd, olin ma valmistanud võimetekohase õhtusöögi ning ootasin, millal Kerdo koju jõuab, et saaksime kahekesi mõnusa õhtu veeta. Ootasin teda mitu tundi, aga Kerdot polnud kuskil. Helistasin ning ta ei vastanud oma telefonile. Nii möödus mitu päeva. Olin murest täiesti murtud ning ei teadnud enam, mida teha või kuskohast teda otsida.

Esmaspäeva hommikul, mis oli ühtlasi ka minu sünnipäeva hommik, kuulsin kedagi koridoris kolistamas. Ta jõudis lõpuks koju! Ma olin Kerdo peale nii vihane ja otsustasin, et lähen talle koridori vastu ning teen talle väga täpselt selgeks, millise jamaga ta hakkama sai ja kui palju muret ta sellise kadumisega mulle põhjustas. Kui magamistoast välja jõudsin, seisis minu ees maailma kõige õnnelikum mees - kingitusega. Selleks oli 300eurone käekell. Olin loomulikult endiselt solvunud ning pahane, kuid otsustasin draamat seekord mitte tekitada, sest oli ju siiski minu sünnipäev ning tahtsin, et see oleks tore ja meeldejääv. Elu läks õnneks mõnda aega oma loomulikku rada pidi edasi.

Ajapikku nägin oma elukaaslast aina harvemini. Ta läks hommikul tööle ja naasis öösel 2-3 paiku, mõnikord alles järgmisel õhtul. Alati oli vabandus varrukast võtta: küll ta oli sõbra juures või oli tööga tegemist. Arvasin, et ta petab mind teise naisega ja asusin asja uurima.
Selgus, et mul polnud õigus - ta ei petnud mind teise naisega! Ta pettis mind hoopis mänguautomaatidega. Olin šokeeritud! See oli asi, mida ma ei osanud kuidagi ette näha. Küll aga selgitas see nii mõndagi: nii seda, miks ta viimastel kuudel pidevalt minu käest raha küsis kui ka seda, kus ta kogu oma vaba aja veetis. Otsustasin koju minna, natukene olukorda seedida ja oodata, millal ta jõuab, et saaksime tema probleemist rääkida.

Jõudsin maja ette ning avasin koridori ukse. Kõndisin trepist teisele korrusele, kus asus meie korter. Proovisin võtmega ust avada, kuid minu võti ei sobinud enam lukuauku. Ehmatasin ja ei saanud enam üldse aru, mis toimub. Helistasin Kerdole, kuid nagu tavaliselt - ta ei vastanud oma telefonile. Otsustasin, et lähen ööseks sõbranna poole, kes ei elanud õnneks meist väga kaugel.

Jõime teed ja ma rääkisin oma sõbrannale kõigest, mis sel päeval juhtunud oli. Järsku sain ma täpselt aru, mis minu ümber kõik need kuud toimunud oli. Kui pime sain ma olla? Kerdo oli korteriomaniku kontaktisikuks ning just tema pidi igakuiselt üüriraha korteri omanikule toimetama. Loomulikult polnud ta seda teinud ning varjas seda minu eest! Sama loomulikult olin mina igakuiselt tema mängusõltuvust sponsoreerinud, sest korteri kulud jagasime ju pooleks ja ta küsis minult pidevalt lisaraha.

Järgmisel hommikul helistasin esimese asjana korteri omanikule ning sain oma kahtlustele kinnitust. Korteri eest polnud ta raha saanud juba kolm kuud! Nii ta otsustaski korteri lukud ära vahetada. Oma isiklike asjade kättesaamiseks pidin ma tekkinud võla tasuma. Õnneks oli mul see raha olemas ja sain enda asjad juba samal õhtul kätte.

Kerdo helistas mulle veel mõned korrad, kuid ma ei suutnud talle isegi midagi selgitada. Kolisin vahetult pärast juhtunut Tallinnast tagasi Tartusse ning pole õnneks Kerdot enam kordagi nägema juhtunud.

Buduaarile Merlylt.

 

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.