Nelly lugu: suhe, mis oli algusest peale mõeldud lõppema

Kõik suhted ei ole loodud kestma. Kuigi tihti teame seda ise juba enne, kui suhe alguse saab, jääb südamesse ikka lootus. Lõpuks see lootus aga puruneb nagunii...

Läksin veidi üle aasta tööle Soome, kus pidavat rohi ilusam ja rohelisem olema. Ehk mõnes mõttes oligi. Elasin Helsingist päris kaugel ning põhiliselt koosnes meie kollektiiv eestlastest. Väikestest nägelustest hoolimata saime kõik omavahel hästi läbi. Ka kõva flirtimine ei puudunud. Eks ka rohke alkoholiga peod olid meil praktiliselt iganädalased, mõnel tihedamalt veel.

Kui mina olin seal töötanud juba ligi kaheksa kuud, tuli uueks ülemuseks minust 34 aastat vanem meesterahvas. Ajapikku hakkasime me rohkem suhtlema ning märkasin temas asju, mis mind köitsid - ta siirus, sõbralikkus, positiivsus, huumorimeel ning väga hea kuulamisoskus. Algas kõik lihtsalt kerge flirdiga, ei uskunud ei mina ega ka tema, et asi võiks kunagi üldse kaugemale minna, kuni ühe õhtuni. Esialgu ei liikunud me suudlemisest kaugemale. Järgmine päev tööl olles ootasin ma seda jubedat tunnet, kui tead, et oled midagi valesti teinud. Aga seda ei tulnud. Ma teadsin ju väga hästi, et see, mis juhtus, oli vale ja ei tohiks enam korduda. Kuid siiski ei suutnud ma ennast takistada uuesti ja uuesti tema juurde minemast.

Ma polnud ennast kunagi veel kellegagi nii vabalt, ilusalt, mugavalt ja suurepäraselt tundnud, teades et saan absoluutselt kõigest rääkida. Ei olnud kummaltki poolt mingit hukkamõistmist, ainult kuulamine ning hea nõu andmine. Plussiks oli ka muidugi suurepärane voodielu, millega tegelikult kõik piirduma pidigi. Kuid otseloomulikult see päris nii lihtsalt ei läinud. Mingist hetkest tundsin ma, kui palju ta tegelikult mulle meeldima oli hakanud ja kui kiindunud ma olin. Aru oli ka saada, et see polnud ainult ühepoolne tunne. Saime ka mõlemad aru, et meie kolleegid on ilmselt asjale juba pihta saanud, kuid kumbagi see ei kõigutanud.

Pool aastat pärast meie suhte algust sain ma tööpakkumise, millest keeldumine oleks olnud praktiliselt võimatu ning ka lihtsalt vale. Talle sellest rääkides ütles ta, et ma olen loll, kui ma ei lähe. Nii siis võtsin ma selle vastu. Meie viimane nädal koos oli võrratu. Iga öö me käisime jalutamas ja lihtsalt rääkisime kõigest. Oli silmaga nähtav, kuidas me mõlemad kartsime selle viimase päeva saabumist. Kuid tahes-tahtmata tuli üsna pea aeg, kui ma pidin lahkuma. Ta sõidutas mind bussijaama, ning seal hüvasti jättes ei olnud ma ainus, kellel paar pisarat üle põse voolas. Mida kaugemale buss mu viis, seda suurem ahastus mind haaras.

Ka nüüd, mitmeid kuid hiljem, on igatsus ta vastu nii suur, et olen isegi korraks kaalunud oma vanale töökohale naasmist, kuid tean, et see oleks viimane, mida ta mulle sooviks. Vahel harva oleme me ka teineteisele helistanud, et uurida, kuidas elu veereb ning millega kumbki tegelenud on. Ma olen alati arvanud, et südameasjades vanus ei mängi rolli, ning sain sellele ka ise kinnitust. Kuid tean, et see väike n-ö suvesuhe oligi algusest peale mõeldud läbi saama, see polnud mõeldud kestma. Kuid olen ülimalt õnnelik, et mul oli au sellise inimesega kohtuda ning olla osake tema pikast ning värvikirevast elust.

Buduaarile Nellylt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.