Reklaam sulgub sekundi pärast

NIMEVAHETUS ABIELLUDES – võtta või jätta?

Kes meist poleks unistanud kaunitest pulmadest, õnnelikust abielust ja toredast pereelust? Kuidas on lood aga uue perekonnanimega? Pealtnäha süütu asi võib teinekord saada tõsiseks proovikiviks, tekitada rohkem muret kui rõõmu ning tuua kaasa mitmesuguseid probleeme, mida poleks osanud kunagi ette näha. 

Kes meist poleks unistanud kaunitest pulmadest, õnnelikust abielust ja toredast pereelust? Kuidas on lood aga uue perekonnanimega? Pealtnäha süütu asi võib teinekord saada tõsiseks proovikiviks, tekitada rohkem muret kui rõõmu ning tuua kaasa mitmesuguseid probleeme, mida poleks osanud kunagi ette näha. 

Tihti tuleb ka kõige imelisemas armastusloos ette, et uus perekonnanimi praeguse asemele kohe üldse ei sobi – ühele ei ole vastuvõetav välismaine perekonnanimi, teisele tekitab vastumeelsust nime inetu tähendus, kolmandale ei ole meeltmööda kokkusobimatus eesnimega. Ka minul on see dilemma lahendada olnud. Kuna ma oma elukaaslasega abielus (veel) ei ole, sattusin selle küsimuse ette esmakordselt esimese lapse sündides, kui tuli teha valik, kas laps saab minu või mehe perekonnanime. Kuna mu elukaaslasel on vene perekonnanimi, siis olime juba eelnevalt omavahel kokku leppinud, et abielludes ma omale vabatahtlikult nimega justkui kaasnevat vene päritolu ei võta ja ka oma lastele me kumbki seda ei soovi, seega jään mina oma nimega ja ka lapsed saavad minu perekonnanime. Talle seevastu tema vene päritolu perekonnanimi meeldib, loobuda ta sellest ei taha, sest minu perekonnanime ta endale samuti võtta ei soovi ja ühise uue perekonnanime peale pole me isegi mõelnud – tundub kuidagi kohatu hakata uut nime valima, pealegi peaks siis ju ka laste perekonnanime ära muutma...

Siinkohal ei tahaks ma omaks võtta rassismisüüdistust – öeldakse, et nimi ei riku meest (ega naist) ja seega on iga nimi austust väärt, ükskõik, mis rahvusest inimesega ka tegemist poleks. Meie peres sündis niisugune valik just lähtuvalt sellest, et elame ju Eestis ja oleme eestlased. Kuna vene perekonnanimesid Eestis on rohkem kui üks, pole mu elukaaslasel enda oma kandmisega mingeid probleeme ja nii me siis elame rõõmsalt koos oma erinevate perekonnanimedega. Lahendus tuli kiirelt ning mõistlikult ja kuna otsus on lõplik, pole sellest hiljem ka mingit hõõrumist tekkinud. 

Küll aga on see tekitanud imestust ja arusaamatust Eestist veidi teistsuguses religioosses ruumis. Sattusin hiljuti oma mehe äripartneri ja tema abikaasa seltskonda, kes on mõlemad leedukad ja nagu enamik Leedus elavatest inimestest, siis ka katoliiklased. Vestluse käigus langes nende pilk ootamatult millegipärast meile ja nähes, et meil kummalgi pole sõrmes abielusõrmust, olid nad mõlemad järsku täiesti pahviks löödud. „Aga kus siis teie sõrmused on?” kõlas suurest imestusest seejärel ka küsimus. „Aa, aga me ei ole ju veel abielus!” vastasime meie rahulikult, kui nende silmad suurest üllatusest muudkui paisusid. „Aga teil on ju lapsed, kuidas see võimalik on?” jätkus diskussioon juba veidi ärritunult. „Noh, jah!” ei osanud justkui midagi rohkemat kosta... Saades teada, et lapsed ei kanna oma isa perekonnanime, tundus mulle, et nüüd tõusevad nad püsti ja lahkuvad lauast, nähes nii moraalituid inimesi, ja ei taha meid enam kunagi näha. Rahustasime neid, et oleme siiski kihlatud ja pulmad on jäänud pigem suure peo pidamiseks puuduva raha kui muu taha, kuid ei suutnud sellega siiski nende imestust vähendada. Eestis on täiesti tavaline, et lastega paar elab aastaid vabaabielus, mehel ja naisel on erinev perekonnanimi, pulmad on lükatud kaugele tulevikku ja see ei tule kellelegi üllatusena, katoliku usku abielupaaris tekitas see aga nii suurt imestust, nagu oleks taoline kooseluvariant nende jaoks ennekuulmatu.

Buduaar küsis Eesti naistelt, kuidas nemad nimevahetusse suhtuvad ja millised on olnud nende põnevaimad nimevahetusega seotud lood. 

Eva Samolberg-Palmi (neiupõlves Samolberg)

Perekonnanime muutus abielu registreerides oli minu jaoks täiesti loomulik, samas olin alati teadnud, et võtan juurde abikaasa nime ja jätan alles ka enda oma, kuna see on üsna haruldane ning meie pereringist-suguvõsast välja ei ulatu. Üksnes mehe nime võttes oleksin automaatselt saanud endale ka nimekaimu mehe tädi näol. Probleeme nimevahetusega ei kaasnenud, sest mees on mõistlik inimene ega teinud sellest, et ka enda nime soovin säilitada, probleemi. Meie laps kannab mehe perekonnanime, sest see on ka meie kõigi ühine nimi. Lisaks on mehe suguvõsa üsna väike, minul aga suurem, ning nime edasi kandmise mõttes oli mehe nimi esmane valik.

Üldiselt ei ole mehe nime võtmine minu puhul esmatähtis. See on pisut ehk iganenud traditsioon ning pigem kokkuleppeline mehe ja naise vahel. Pole ju imelik, kui mees endale hoopis naise nime võtab. Tänapäeval kaasneb nimevahetusega ka igasuguseid ebamugavaid toiminguid alates diplomite, töötõendite jms vahetusest (mis võib kujuneda üsna aeganõudvaks). Omaette lugu on ka siis, kui naise nimi on talle ka teatud moel kaubamärk – näiteks näitlejate, kirjanike jt puhul. Sel juhul on täiesti arusaadav, kui naine oma nime ja identiteedi säilitab.

Kõige veidram olukord, mis mulle nimevahetusega seoses meenub, oli see, kui dokumenti vahetades paluti anda oma uus allkiri. Ma ei olnud sellele üldse mõelnud ning leiutasin kohapeal mingi veidra hübriidi enda ja mehe nimest. Ilmselt tol korral tööl olnud ametnik pani ka mu kimbatust tähele! Rohkem ma seda kasutanud ei ole, tarvitan ikka oma vana allkirja.

Janika Dotsenko (neiupõlves Napp)

Perekonnanime vahetus oli kahtlemata asjade loomulik käik – olin selle mõttega arvestanud juba aegade algusest saati. Olles väga eestimeelne, oli mu sooviks tulevikus endale muidugi mõni kena eestipärane nimi saada, kuid saatus tegi omad käigud ja nüüd olen hoopis ukraina päritolu perekonnanime omanik. Enne abiellumisplaane tekitas see minus kõhklusi, kuid nüüd olen eripärase perekonnanime üle väga uhke. Olen ühise perekonnanime suur pooldaja, see loob nii-öelda kena raamistiku perele ümber. See, kas valitakse ühtseks nimeks naise või mehe nimi, pole minu jaoks oluline. See las jääda igal paaril endal kokku leppida.

Huvitaval kombel ei läinud mul uue nimega harjumiseks üldse aega – uus nimi tuli pärast pulmi väga lihtsalt üle huulte. Samas olen ma oma abikaasa ja sõbrannade telefonides veel endiselt neiupõlvenimega ja tundub, et nad ei plaanigi seda ära muuta.

Piret Carson (neiupõlves Pauklin)

Nimevahetusprotsess oli probleemivaba – isegi ei mäleta enam, kuidas see käis. Ju mulle on kuidagi sisse kodeeritud komme, et abielludes võtab naine mehe nime. Mu ema tegi nii, tema ema jne. Samas ma ei arva, et mehe perekonnanime võtmine praeguses maailmas oleks esmatähtis – igaüks kandku nime, mis talle mugav on, olgu see siis enda või kaasa oma. 

Meie lapsed on samuti mehe perekonnanimega ja ka selle otsuse tegemisel lähtusime pigem traditsioonidest. Ja see, et lapsed oleks tema nimega, oli ka mu mehele oluline, nii et suurt vaidlust sel teemal ei tekkinud.

Ainuke kurioosne juhtum seoses uue perekonnanimega toimus meie pulmareisil Tais. Ostsime reisi lõpus interneti teel lennupiletid Tai-sisesele lennule ning vanast harjumusest sattus minu piletile mu vana perekonnanimi. Väravas oli sellega seoses veidi sekeldamist, aga kuna mul oli igaks juhuks kaasas ka vana kehtetu ID-kaart, kus mu nägu ja vana perekonnanimi kenasti peal olid, siis seda uuega võrreldes lubati mind ikkagi lennukisse. Kusjuures – piletiostu vormistas mu abikaasa! 

Küll aga tuleb mul perekonnanime tihti tähthaaval ette öelda, sest too on liiga sarnane seltsimees Karlssonile, mida eestlased kipuvad ainukeseks võimalikuks variandiks pidama...

Eestis kehtivast nimeseadusest tulenevalt võib abielu sõlmimisel valida uue perekonnanime või säilitada senise.

Uus perekonnanimi võib:

*olla abikaasaga ühine perekonnanimi, milleks on ühe abikaasa abielu eel viimati kantud perekonnanimi

*koosneda abielu eel viimati kantud perekonnanimest ja sellele järgnevast abikaasa perekonnanimest

*eelmisest punktist lähtuvalt ei või uus perekonnanimi koosneda enam kui kahest sidekriipsuga seotud nimest ning selliselt antud perekonnanime võib kanda vaid üks abikaasadest. (Enamasti kannab seda naine, jättes alles oma neiupõlvenime ja lisades sellele abikaasa perekonnanime. – toim)

Abielu lahutamisel on võimalik taastada varem kantud perekonnanimi, kuid võib säilitada ka abielu ajal kantud perekonnanime.

Taastatav perekonnanimi võib olla:

*lahutatava abielu eel viimati kantud perekonnanimi

*esimese abielu eel viimati kantud perekonnanimi.

 

Tekst: Annaliisa Köss

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, sügis 2015