Siiri lugu: poisid, peod ja narkootikumid

Siiri lugu: poisid, peod ja narkootikumid

Minu lugu räägib sõbrannadest, poistest, rajudest pidudest ja narkootikumidest, mida ma ise kunagi proovinud ei ole, kuid mille kasutamist ja mõju ma kõrvalt nägin.

Minu lugu räägib sõbrannadest, poistest, rajudest pidudest ja narkootikumidest, mida ma ise kunagi proovinud ei ole, kuid mille kasutamist ja mõju ma kõrvalt nägin.

Mul olid juba pea seitse aastat kindlad kolm sõbrannat, kellega me palju aega koos veetsime ning nädalavahetustel pidutsesime. Pidude eel oli tüüpiline juua siidrit, kokteile ja muid erinevaid alkoholi sisaldavaid jooke. Meie tutvusringkond laienes pidevalt, mida vanemaks saime, seda rohkem pakkusid meile huvi vanemad noormehed, pealtnäha viisakad ja ülimalt sõbralikud. Mitmeid nädalavahetusi ei pidanud me oma rahaga arvestama – me teadsime, et juba tuttavad noormehed teevad meile kõik välja. Sõidutati limusiiniga ühelt peolt teise, kutsuti istumistele väga uhketesse korterelamutesse jne. Nädalavahetused läksid aina paremaks ja põnevamaks. Nendega oli tõesti lõbus, kunagi ei olnud probleeme nende käitumise ja viisakusega. Kuid tihti võivad need pealtnäha kõige viisakamad osutuda kõige hullemateks…

Üks laupäeva õhtu ühes järjekordses uhkes korteris pidime enne kluppi minekut istumise tegema. Kui tüdrukutega kohale jõudsime, istus diivanil üks neiu, kes oli väga napilt riides ja sõnaaher. Laua all oli lahtirebitud kondoomipakend. Asi tundus väga kahtlane, aga otsustasime veel mitte suurt numbrit teha, kuni nägime elutoa laual valgeid pulbri triipe. Siis oli asi rohkem kui kahtlane ja aina kahtlasemaks läks. Üks “viisakas” noormees ütles sellele neiule, et: “Noh, prost, sa võid nüüd nahhui minna!” Ma olin kindel, et ma tahan sealt lahkuda ja seda otsekohe! Rääkisin oma kartusest sõbrannadele, kuid vastupidiselt minule, olid nemad justkui vaimustunud, või põnevil, et prooviks ise ka. Noormehed olid väga meelad seda pakkuma, muidugi võtke nii palju kui soovite. Ma ei oleks mitte ühelgi meie eelmisel koosviibimisel osanud arvata, et selline olukord võib kunagi üldse tekkida – noormeeste riided olid viisakad, autod olid viisakad ja suhtumine oli ülimalt sõbralik. Ma ei suutnud oma sõbrannadest uskuda, et nad tõesti seda soovisid.

Käisin neile kaua peale, et seda mitte teha, kuid asjatult. Nad olin kindlad, et see paneb “peo käima”, või arvasid siis, et on eriti lahedad, et noormeestele muljet avaldada? Seega otsustasid minu sõbrannad hakata seda jama endale ninna tõmbama. Minu soov see ei olnud, ma ei näinud, et mu elu oleks nii õnnetu, et ma peaksin seda kuidagi ilusamaks tegema. Neile meeldis see. Ma ei kuulnud sel õhtul muud, kui “anna veel”. Ma ei suutnud uskuda, ega suuda siiani. Ma teadsin, et me peame sellest seltskonnast eemale hoidma ja mitte olema nii kergeusklikud viisakate noormeeste suhtes. Kuid tundub, et mina olin ainuke, kes nii arvas. Ma ei tea, kas asi on kasvatuses, kuid kahtlen. Sõbrannad olid kasvatatud korralikus perekonnas, ei ole kunagi kuulnud, et oleks mingisuguseid probleeme. 

Paneb mõtlema, et mis asi see on, mis paneb sellist asja proovima? Ükshetk hakkasid need kolm sõbrannat ka minust eemale hoidma, ma olin ju “pidur”, kes pidevalt seda jama maha tegi ja viltuse näoga vaatas. Tänaseks päevaks on sellest möödas juba neli aastat. Seltskond, kus see kõik alguse sai, ei suhtle enam minu endiste sõbrannadega – noormeestel oli villand saanud ja kindlasti märkasid nad, et neiud on pideva laksu all. Aeg edasi ja kolmel printsessil on pidevalt raha puudus ja alatasa kuulen, kellelt nad jälle laenu võtsid, minu sõbrannadest on saanud rohkem tuttavad, kauged tuttavad. Nad näevad peale vaadates endiselt väga elurõõmsad ja ilusad välja, kuid kauaks? Krooniline nohu, mis neid juba pikemat aega vaevab, ei jää viimaseks probleemiks. Nad veedavad pea iga nädalavahetuse seadusevastaselt ning oma tervist ja ilu rikkudes. 

Ma loobusin neid ümber veenmast siis, kui mu eest hakati varjama, et nad seda ikka edasi tõmbavad. Seltskond, kus nemad ringi liiguvad on aina kahtlasem ning sõbrad ja sõbrannad, kellega sai kunagi palju koos aega veedetud, nendest hoitakse eemale. Ehk tunnevad häbi ja tasapisi ka kahetsust, kuid loobuda enam ei suudeta. Seltskond, kus need kolm neidu ringi liiguvad, on hirmuhäratav. Olen kuulnud õudusjutte, kuidas üks pilves tüüp üritas teha vägistamiskatseid alaealiste tüdrukutega. Ma ei saa aru, miks? Ma tean tänase päevani, et mu otsus oli õige seda nendega mitte kaasa teha. Käsi südamel palun kõigilt, et ärge minge selle vooluga kaasa, see rikub  teie elu, peresuhted ja sõprusringkonnad. Selline elu ei ole elamist väärt!

 

Buduaarile Siirilt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.