SIRLE LUGU: mul on kolm last ja kolm ebaõnnestunud suhet

104 kommentaari
SIRLE LUGU: mul on kolm last ja kolm ebaõnnestunud suhet

Olen 30-aastane peaegi kolme lapse ema. Kõik minu lapsed on erinevatelt meestelt. Mu suguvõsa peab mind imelikuks ja liiderlikuks, vanemad ütlevad, et ma olen inimene, kes ei suuda suhteid hoida ja pole kunagi millegagi ega kellegagi rahul. Kas te tõesti arvate, et üks kolme lapse ema, kes pole laste pärast ülikooligi suutnud lõpetada ja näeb tõeliselt vaeva, et oma väikest tublit perekonda ülal pidada, on nii valiv ja kergemeelne, et omal soovil kogu aeg mehi vahetada? 

Olen 30aastane peagi kolme lapse ema. Kõik minu lapsed on erinevatelt meestelt. Mu suguvõsa peab mind imelikuks ja liiderlikuks, vanemad ütlevad, et ma olen inimene, kes ei suuda suhteid hoida ja pole kunagi millegagi ega kellegagi rahul. Kas te tõesti arvate, et üks kolme lapse ema, kes pole laste pärast ülikooligi suutnud lõpetada ja näeb tõeliselt vaeva, et oma väikest tublit perekonda ülal pidada, on nii valiv ja kergemeelne, et omal soovil kogu aeg mehi vahetab? 

Oma esimese lapse sain 19aastasena. Tulin Tallinnasse ülikooli ja jäin rasedaks ülikooliaegsest boyfriend‘ist, kes oli ühtlasi mu elu esimene armastus. Kolisime ühikast ära ja meist pidi saama väike tore perekond – mees aga ei olnud selleks valmis ning jättis mind 1,5aastase lapsega maha. St oli nõus toetama ja toetab (ainukesena isadest) tänaseni, aga tal olid endal sarved veel maha jooksmata ja kooselu oli talle koormav. Egas midagi, läks see suhe laiali. Tänaseks on sel mehel kaks last kahe erineva naisega ja on abielus hoopis kolmanda naisega.

Kui minu esimene laps sai kolmeseks, panin ta lasteaeda ja hakkasin ise tööl käima. Töötasin ühes firmas müügisekretärina, palk oli hea ja elu oli tore. Lisaks müügisekretäri tööle õppisin kõrvalt ka raamatupidamist, mis täna ongi minu põhiline sissetulekuallikas. Armusin seal firmas töötades oma töökaaslasesse. Tema oli vaba ja vallaline, samuti olin seda mina. Nii ei pidanud me oma suhet varjama ja neli kuud peale suhte algust kolisime kokku. Loobusin eksmehe poolt renditud korterist ja kolisin uue mehe juurde elama. Käisime palju väljas, sest tal oli suur sõpruskond ja sotsiaalne elu oli talle oluline.

Kui olime koos elanud üheksa kuud, siis jäin rasedaks. Mu rõõm oli suur, sest ma tõesti armastasin teda ja see laps oli väga oodatud. Me olime ka kihlunud ja ma olin kindel, et olen selle õige leidnud. Kuna see oli mul raske rasedus, st olin palju haiglas tervisehädadega, siis mees elas vaba mehe elu. Minu laps oli sel ajal mu eksmehe juures ja uus mees nautis nädalalõppe sõprade seltsis väljas. Ühe peo käigus juhtus tal kõrvalehüpe (kahtlustan, et neid on siiski rohkem kui üks olnud). Kui mina sünnitasin, siis sain teada, et keegi noor naine, kellega ta tutvus ööklubis, on temast neljandat kuud rase. Nii sai mees ühe aasta jooksul kaks korda isaks. Suhe muutus kreisiks, mees hakkas jooma ja järjest rohkem kodust eemal olema. Iga nädalalõpp oli mingi pidu, mis mulle väga vastumeelne oli. Eriti olukorras, kus ta oli juba mu usalduse kaotanud. Mul oli üks koolieelikust laps ja üks imik, kelle eest hoolt kanda, ja lihtsalt ei jaksanud ka veel mehele lapsehoidja olla.

Mehest läksin lahku, kolisime välja ja hiljem kuulsin, et tal oli selle üle hea meel olnud, sest sai taastada oma normaalse elu. Mees on nn vaba ja vallaline siiani, ta on 40aastane ja tundub, et ei plaanigi maha rahuneda. Helistab oma lapsele tähtsamatel tähtpäevadel (sünnipäev, jõulud) ja toob siis kingituse, kuid rohkem me ei suhtle. Tal on pidevalt uus pruut ja ükski naine ei pea temaga kauem vastu kui aasta. Minule antud kihlasõrmus on väidetavalt esimene ja viimane kord, “kus ta nii lollisti ära armus, et endale aru ei andnud, mida teeb”- need olid tema sõnad. Olen aru saanud, et ta pole lihtsalt perekonnainimene. 

Nüüd saan maikuus taas emaks, kolmandat korda. See suhe algas aasta tagasi Facebookist. Minu uue lapse isa on mu vana klassivend, kellega armastus lõi lõõmama. See inimene meeldis mulle kooli ajal väga ja ei olnud vaja kuigi palju suhelda, et kõik süütud teismelisetunded lõkkele lööks. Tal on kaks last ja ebaõnnestunud suhteminevik, minul sama seis. Uskusin, et nüüd olen peale oma õppetunde ringiga õigesse kohta jõudnud ja tundsin end selles suhtes väga turvaliselt. Kohe esimesest hetkest oli temaga hea suhelda. Veetsime palju aega koos, nii kahekesi kui lastega. Mees käis minu juures tihti, elas juba meie juures ja kinnitas, et suhe endise naisega on läbi. Olin viis kuud rase, kui ta tuli ja teatas, et armastab ikka oma naist ja läheb pere juurde tagasi. Ta teadis, et ma olen rase, aga see ei mõjutanud tema arvamust ja ega see poleks olnudki minu eesmärk või soov mõnda meest kinni hoida, kes ei armasta mind. 

Nüüd ma istun ja mõtlen siin, et miks minuga on nii läinud? Miks ma ei ole osanud mehi valida ja kas ma üldse kunagi julgen veel mõnda meest oma ellu lasta? Mul on kooli lõpetamisest peale vaid üks soov olnud – olla hea ja armastav naine oma mehele ja hea ema oma lastele. Ma pole mingi seikleja või pidutseja, armastan kodu, lapsi ja perekonda, aga tundub, et peale minu ei hooli sellest enam keegi. Ühiskond on nii vabaks muutunud ja paljud (eelkõige mehed) ei pea enam pühaks ühtegi traditsiooni või reeglit – kõik lihtsalt naudivad elu ja ei mõtle homsele. Juhusuhted, suguhaigused, kiiresti lagunevatest suhetest sündivad lapsed – see kõik tundub olema justkui paratamatus.

Minu elu paneb mind mõtlema, et kas meil, naistel, on üldse lootust kohata sellist meest, kes tahab sama, mida meie? Või äkki ma olen ainus naine, kes tahab lihtsalt perekonda ja lapsi ja hoolitseda nende eest? Kas on üldse veel mehi, kes ei pea sõpru kõige olulisemaks või ei aja taga värsket liha ja üheöösuhteid ning on nõus end siduma kümneteks aastateks ja kas või elu lõpuni? Võimalik, et ma olen vanamoodne ja peaksin ka ise elu põhimõtteid muutma, lapsed kuskile küla peale jätma, tikk-kontsad alla panema ja ööklubides end täis joota laskma. See tundub olema vähemalt Tallinnas kõige moodsam trend vanuses 20-50. 

Buduaarile Sirlelt
Buduaari arhiiv 

PS! Kui sul on rääkida oma lugu elust, mis võib olla teistelegi õpetlik või põnev õppetund, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.