Teele lugu: abiellusin uuesti oma surnud mehega

See oli umbes seitseteist aastat tagasi, kui ma kohtusin oma abikaasaga. See oli armastus esimesest silmapilgust ja aasta hiljem pidasime maha juba pulmad ning meil sündis ühine tütar. Kümme aastat tagasi sai mu abikaasa, aga autoavariis õnnetult surma ja jäime tütrega kahekesi. See oli minu jaoks üks kõige raskemaid hetki minu elus.

See oli umbes seitseteist aastat tagasi, kui ma kohtusin oma abikaasaga. See oli armastus esimesest silmapilgust ja aasta hiljem pidasime maha juba pulmad ning meil sündis ühine tütar. Kümme aastat tagasi sai mu abikaasa aga autoavariis õnnetult surma ja jäime tütrega kahekesi. See oli minu jaoks üks kõige raskemaid hetki minu elus.

Mu abikaasal oli aga kaksikvend. Kusjuures tegu oli ühemunaraku kaksikutega ehk nad olid tavaelus tegelikult meeletult sarnased. Ma ei olnud kuni abikaasa surmani kunagi tema venda vaadanud või isegi temast mõelnud.

Pärast õnnetust oli aga just tema meile tütrega suureks toeks ja me veetsime päris palju aega koos abikaasat meenutades. Kes võiks teda paremini mäletada kui mina naisena või vend rääkida oma pereliikmest. See kõik tekitas minus tunde, et ma olin omade keskel ja hoitud, sest me mõlemad armastasime minu kadunud abikaasat väga.

Mingil hetkel nägin ma temas aga üha enam oma abikaasat. Ja siis saabus päev, mil ma tundsin, et ma olen temasse armunud või õigemini armastan temas kõike, mis mu abikaasat meenutas. Isegi minu tütar hakkas teda nägema kui uut isa.

Kõige kummalisem oli asja juures aga see, et ka mu abikaasa vend nägi minus sümpaatiat ja tänaseks oleme me kaheksa aastat abielus olnud.

Paljud sugulased ja peretuttavad vaatavad minu suunas halvasti, sest ma olen hakkama saanud justkui mingi väga väära teoga. Samas mina ise leian, et mu abikaasa ei peaks minu peale kindlasti mingit viha, sest kõik, mis mulle tema venna juures meeldib, on ju tema ise ja see oli saatuse tahe, et ma just tema vennaga kokku jäin.

Kuigi minu kadunud kaasa vanemad keelduvad meiega rääkimast, siis meie ise tunneme end õnnelikult. Meenutame mu abikaasat alati ja ta on koguaeg justkui meiega. Samas on nad nii sarnased, et mul on vahel tunne, et olen kõik need aastad ühe mehega abielus olnud - lihtsalt eesnimi on muutunud. Temaga abielludes ei pidanud ma isegi perekonnanime vahetama.

Buduaarile Teele

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Avaldatud loo eest honorar 10€.