Üksildaste ühiskond

Üksildaste ühiskond

Kui avatud silmade ja südamega ringi vaadata – palju on üksildasi inimesi, ka minu lähimas tutvusringkonnas. Just eelkõige naised hakkavad silma (ei tea, kas asi bioloogilises kellas või milleski muus). Vanuses 25-35 (nooremaid ei pea ma veel üksildasteks) – parimas eas, et olla armastav naine, ema. Pealtnäha pole neil ka midagi viga, vastupidi - nad on elurõõmsad, arukad, ettevõtlikud, enamus neist hea haridusega, ilusad, soojad ja päikeselised inimesed. Saavad endaga majanduslikus mõttes ise hakkama. Ei harrasta ka n-ö „lõdva püksikummiga” tänapäeva moodsa naise elustiili. Mõnel neist on laps, aga paljudel mitte. Olen aru saanud, et keegi neist ei otsi ega oota printsi valgel hobusel, rahapada kuldse kuuna seljas. Inimlik lähedus, sõprus, hoolimine ja pühendumine on tähtsad.
Ka mina võin ennast hetkel ülalmainitute nimekirja liigitada. Loomulikult tahan elada tervet, terviklikku pereelu (aastaid ka juba piisavalt), omada enda kõrval (mitte välismaal rahaorjuses nagu on hetkeseis) rahulolevat, kindlameelset, usaldusväärset ja hoolivat kaaslast, kes jagab minuga oma elu, nii nagu see on, kogu oma vastuolulisuses, ratsionaalsuses ja samas vahel ootamatult rabavas imelisuses ja helguses. Soovin väga saada emaks. Kanda endas ja anda edasi elu. Selles suhtes pole minu sooline mälu kuhugi kadunud. Ma pole kesksoostunud ega mehistunud nagu paljud naised võivad tänapäeval oma karjäärile orienteerituses tunduda. Olen täisvereline naine – oma instinktide, emotsioonide ja vajadustega. Kuid olude sunnil (põhjused nii majanduslikud kui ka emotsionaalne ebakindlus partneris), oskan neid instinkte osavalt „kiire elu, pole valmis, karjäär on tähtis, reisid, eneseteostus jne” näilise rõõmsameelsusega maskeerida.

Mul on tunne, et tänapäeva ühiskond soosib ja soodustab üksi elamist – nii tööalast, kui isiklikku arengut silmas pidades. Karjääriredelil ülespoole rühivad edukalt need, kel võimalus ja tahe teha ületunde, käia komandeeringutes, tegeleda pideva enesetäiendamise ja -koolitusega. Üha enam naisi suundub meestetööle, põhjused väga proosalised – seal lihtsalt makstakse rohkem. Seepärast peavad naised ka omaks võtma eelpool nimetatud meestele omased tööalased käitumismustrid. Mis jääb siis üle aga meestel? Veel rohkem pingutada, et konkureerida ja olla tasemel? Kuidas jääda aga sellises pidevas konkurentsis ja n-ö „sugudevahelises võrdsuses” lihtsalt meheks ja naiseks? Kuidas eksisteerida koos? Naised peavad end meeste aladel tõestama, meestega võistlema, samas jääma ka hellaks ja hoolivaks emaks, ahvatlevaks ja naiselikuks kaaslaseks mehele. Mehed peavad rohkem pingutama, et olla edukad tööl ja samas olema abivalmis ja hoolivad kodus, romantilised ning mehelikud pealekauba. Selline olukord seab lähedased suhted surve alla.

Heaoluühiskondade suur probleem on elanikkonna vananemine ja laste vähesus. Naised ei sünnita, vaid teevad karjääri. Suur osa pereküpsest ühiskonnast eelistab elada üksinda. Peret asendab töö, karjäär ja sisurohke isiklik elu - hobid, reisid. Taunivat suhtumist pere mitteloomise pärast väljastpoolt ei tule - tänapäeval ei eksisteeri enam halvustava kõlaga vanatüdrukuid ja –poisse. See on iga inimese enda otsus, sisesund ja tahe - kas, millal ning kellega oma elu jagada. Eestis hakkab maad võtma sama suund. Kui uskuda statistikat, siis 32% 30-40 aastastest elab üksi, 53% neist on naised. Selles suhtes ei jää me enam arenenud lääneriikidest maha. Ja arusaadav, miks siis iive on negatiivne. Enamus vallalistest elab üksi omal vabal valikul. Põhjused selleks võivad olla erinevad - pühendumine edukale karjäärile/eneseteostusele või ei leia kuidagi õiget kaaslast. Suhteid ei sõlmita enam majandusliku kindluse ja/või ühiskonnapoolse surve pärast. Otsime erilist kvaliteeti. Tahame rohkem mõistmist, kirge, romantikat, hoolimist, emotsionaalset ja vaimset sidet, vajame ja otsime kirglikku armastust. Vahel on ootused partnerile nii idealiseeritud, et teadvustame – sellist inimest ei ole olemas ning valime teadlikult üksinduse või siis ajutised intiimpartnerid (et füsioloogilisi vajadusi rahuldada).