Üksildaste ühiskond

Kui avatud silmade ja südamega ringi vaadata – on palju üksildasi
inimesi, ka minu lähimas tutvusringkonnas. Just eelkõige naised
hakkavad silma. Vanuses 25-35 (nooremaid ei pea ma veel üksildasteks) – parimas
eas, et olla armastav naine, ema.  /Katrin Niit/

Üksildaste ühiskond

Kui avatud silmade ja südamega ringi vaadata – palju on üksildasi inimesi, ka minu lähimas tutvusringkonnas. Just eelkõige naised hakkavad silma (ei tea, kas asi bioloogilises kellas või milleski muus). Vanuses 25-35 (nooremaid ei pea ma veel üksildasteks) – parimas eas, et olla armastav naine, ema. Pealtnäha pole neil ka midagi viga, vastupidi – nad on elurõõmsad, arukad, ettevõtlikud, enamus neist hea haridusega, ilusad, soojad ja päikeselised inimesed. Saavad endaga majanduslikus mõttes ise hakkama. Ei harrasta ka n-ö „lõdva püksikummiga” tänapäeva moodsa naise elustiili. Mõnel neist on laps, aga paljudel mitte. Olen aru saanud, et keegi neist ei otsi ega oota printsi valgel hobusel, rahapada kuldse kuuna seljas. Inimlik lähedus, sõprus, hoolimine ja pühendumine on tähtsad.
Ka mina võin ennast hetkel ülalmainitute nimekirja liigitada. Loomulikult tahan elada tervet, terviklikku pereelu (aastaid ka juba piisavalt), omada enda kõrval (mitte välismaal rahaorjuses nagu on hetkeseis) rahulolevat, kindlameelset, usaldusväärset ja hoolivat kaaslast, kes jagab minuga oma elu, nii nagu see on, kogu oma vastuolulisuses, ratsionaalsuses ja samas vahel ootamatult rabavas imelisuses ja helguses. Soovin väga saada emaks. Kanda endas ja anda edasi elu. Selles suhtes pole minu sooline mälu kuhugi kadunud. Ma pole kesksoostunud ega mehistunud nagu paljud naised võivad tänapäeval oma karjäärile orienteerituses tunduda. Olen täisvereline naine – oma instinktide, emotsioonide ja vajadustega. Kuid olude sunnil (põhjused nii majanduslikud kui ka emotsionaalne ebakindlus partneris), oskan neid instinkte osavalt „kiire elu, pole valmis, karjäär on tähtis, reisid, eneseteostus jne” näilise rõõmsameelsusega maskeerida.

Mul on tunne, et tänapäeva ühiskond soosib ja soodustab üksi elamist – nii tööalast, kui isiklikku arengut silmas pidades. Karjääriredelil ülespoole rühivad edukalt need, kel võimalus ja tahe teha ületunde, käia komandeeringutes, tegeleda pideva enesetäiendamise ja -koolitusega. Üha enam naisi suundub meestetööle, põhjused väga proosalised – seal lihtsalt makstakse rohkem. Seepärast peavad naised ka omaks võtma eelpool nimetatud meestele omased tööalased käitumismustrid. Mis jääb siis üle aga meestel? Veel rohkem pingutada, et konkureerida ja olla tasemel? Kuidas jääda aga sellises pidevas konkurentsis ja n-ö „sugudevahelises võrdsuses” lihtsalt meheks ja naiseks? Kuidas eksisteerida koos? Naised peavad end meeste aladel tõestama, meestega võistlema, samas jääma ka hellaks ja hoolivaks emaks, ahvatlevaks ja naiselikuks kaaslaseks mehele. Mehed peavad rohkem pingutama, et olla edukad tööl ja samas olema abivalmis ja hoolivad kodus, romantilised ning mehelikud pealekauba. Selline olukord seab lähedased suhted surve alla.

Heaoluühiskondade suur probleem on elanikkonna vananemine ja laste vähesus. Naised ei sünnita, vaid teevad karjääri. Suur osa pereküpsest ühiskonnast eelistab elada üksinda. Peret asendab töö, karjäär ja sisurohke isiklik elu – hobid, reisid. Taunivat suhtumist pere mitteloomise pärast väljastpoolt ei tule – tänapäeval ei eksisteeri enam halvustava kõlaga vanatüdrukuid ja –poisse. See on iga inimese enda otsus, sisesund ja tahe – kas, millal ning kellega oma elu jagada. Eestis hakkab maad võtma sama suund. Kui uskuda statistikat, siis 32% 30-40 aastastest elab üksi, 53% neist on naised. Selles suhtes ei jää me enam arenenud lääneriikidest maha. Ja arusaadav, miks siis iive on negatiivne. Enamus vallalistest elab üksi omal vabal valikul. Põhjused selleks võivad olla erinevad – pühendumine edukale karjäärile/eneseteostusele või ei leia kuidagi õiget kaaslast. Suhteid ei sõlmita enam majandusliku kindluse ja/või ühiskonnapoolse surve pärast. Otsime erilist kvaliteeti. Tahame rohkem mõistmist, kirge, romantikat, hoolimist, emotsionaalset ja vaimset sidet, vajame ja otsime kirglikku armastust. Vahel on ootused partnerile nii idealiseeritud, et teadvustame – sellist inimest ei ole olemas ning valime teadlikult üksinduse või siis ajutised intiimpartnerid (et füsioloogilisi vajadusi rahuldada).

Armastust leida ja hoida on tänapäeval raskem kui minevikus. Tarbijamentaliteet lööb ka intiimsuhetesse sisse – muutume hedonistlikumaks ja pealiskaudsemaks, mis ei soodusta „meie” teket. Mitte kunagi varem ei ole mehel olnud võimalik seksi saada nii lihtsalt kui tänapäeval. Pere loomine ei tundu kuigi atraktiivne, kuna vabu naisi on piisavalt ja ühe naise nimel pingutamise järele pole vajadust, sest võib saada paljud. Kui ühte ei saa, võetakse ette järgmine või harrastatakse suisa polügaamseid suhteid. Pole tarvis valida, otsustada, vastutada ja pühenduda. Kindlasti ei saa süüdistada ainult mehi. Ka naistel on selles oma roll. Tänapäeva naised tahavad sõltumatust ja vabadust, ise otsustada ja valida. Tänapäeva naine saab ise kõigega hakkama, vahel isegi edukamalt kui mees. Samas on see kahe otsaga asi – igal heal on oma varjukülg. “Ise hakkama saamine” ergutab naise eneseuhkust, kuid on ka üks peamistest depressiooniallikatest. Naine pole õnnelik, kui ta peab üksi kõige eest vastutama, aga tema eest ei hoolitse mitte keegi. Meeste peamine depressioonipõhjus peitub tundes, et neid pole kellelegi vaja ja nende poolt pakutu ei huvita kedagi.

Huvitav, kas tänapäeva sugudevahelise konflikti peamine põhjus seisnebki selles, et naised on liiga tugevad ja mehed nõrgad? Mida teha, et meeste-naiste vahelised suhted oleksid taas balansis? Et naine jääks ikka naiseks ja mees meheks? Et väärtustataks vastastikku armastust, pühendumist, perekonda? Kas piisab ainult emapalgast või aina kasvavast majanduslikust heaolust? Kui kunagi tagasi vaatame oma elule, kas meenutame siis, kui edukad olime tööalaselt, palju teenisime, kui kiirete autodega sõitsime, mitu armukest meil oli või kui suures majas elasime? Arvan, et mitte. Meie kõige kallimad mälestused on seotud armsate inimeste – pere ja lähedastega.

Katrin Niit
katrin@buduaar.ee