Reklaam sulgub sekundi pärast

Villu Parvet: ostke endale väike koer, ja kui mehed teie juurde jäävad, siis nad armastavad teid!

Ma kirjutan jälle, nagu näete. Ojah. Ma alustan kõige algusest. Ei, veel varasemast ajast. Ajast, kui kõik oli hästi ja mu naisel ei olnud veel teist meest. Eih. See oleks igav. Ja vale (ma loodan). Ajast, mil tal (meil?) polnud koera.

Ma kirjutan jälle, nagu näete. Ojah. Ma alustan kõige algusest. Ei, veel varasemast ajast. Ajast, kui kõik oli hästi ja mu naisel ei olnud veel teist meest. Eih. See oleks igav. Ja vale (ma loodan). Ajast, mil tal (meil?) polnud koera.

Koer on inimese parim sõber, öeldakse. Nii ja naa, ma ütleks. Pidage mind pealegi vanamoeliseks, aga mina arvan, et üks sõber teisele sõbrale sitta keerata ei tohiks. Vähemalt mitte kogu aeg. Ühesõnaga kõik algaski sellest, et mu naise sõbranna(d) olid hankinud endale massiliselt koeri. Ma ei tea, mis juhtus või mis seda põhjustas, mingi masujärgne üksindus vist. Aga vahet pole. Ühesõnaga hankisid, ja mitte ainult! Hakkasid ennast nendega pildistama. Edvistama, raisk, nagu see huvitaks teisi. Postitasid oma pilte koertega üles feisbuuki ja ootasid laike. Ja kui ei laigitud, panid juurde. Ja sealt tekkiski idee – inception!

MÄRKUS! Kui sa oled mees, kes seda loeb, siis pane tähele. IDEE­FAAS on see faas, kus asi hakkab perse minema, aga sa ei saa sellest veel aru. Ole tähelepanelik nagu siis, kui mõni su kaua kadunud olnud „hea tuttav“ (kes on tegelikult kitseks läinud ja kuriteo matkimises osaleb), sulle meela häälega helistab ja kahtlast juttu ajama hakkab. Ära piirdu lihtsalt kuulamisega! EI! See on viga! See on omaksvõtt – saad pärast süüdistuse! Lähed vangi! Hiljem öeldakse: „Näe, ta teadis, ta võttis omaks, ta oli osaline!“ VAIDLE KOHE VASTU! KOHE! Tõsta häält! Salga! Eita! Too välja oma kontra­punktid, ütle, et sa E I O L E nõus sellega, mis räägitakse! Et see kõik on

VALE – üks suur vale! 

Ojah. Aga tõenäoliselt sa pole mees, ja seega oli see märkus siin mõttetu. Jätkan. Mina ei vaielnud vastu. See oligi viga. Suhtusin naise koeravõtmise juttu nagu iga normaalne mees suhtub oma naise juttu, kui naine midagi räägib, mitu korda järjest ja kätega vehkides ja intensiivselt. (SUUR OHE). Jah. Ausalt tunnistan. Ei kuulanud. Sittagi ei mäleta sellest, et ma nõusoleku (isegi passiivse) andnud oleksin. Samas ei mäleta ma osasid teisi asju ka, milles mind tavaliselt süüdistatakse, seega võimalik, et ta isegi rääkis koera võtmisest ja võimalik, et ma seda kuuldes ütlesin „mhm­mhm­aaaaa­ahah­mhm­mhm­ahsoo­mhm­mhm“ ja vaatasin samal ajal telekast midagi sama põnevat kui naise jutt (näiteks, maitea, „Jüri Üdi klubi“). Jah, olen halb mees.

Idee moondus koeraks

Siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, see juhtus. Järgneb lühike lugu reetmisest ja manipulatsioonist. Konspiratsioon, mida kuuldes isegi Mileedid, Ojulandid ja terve Keskerakond ahhetama hakkaks. Mu naine (ojah) ütles mu sõbrale (siga), et mina (mina, Villu!) tahan talle (naisele) sünnipäevaks koera kinkida, AGA see on saladus, ja küllap valin ma midagi nõmedat, ja parem oleks, kui tema (minu sõber, kes oli mu sõber) ise asjal silma peal hoiab, või parem veel, ostku mingi normaalne koer ära, sünnipäev ikkagi. Valed, valed, valed, valed, üksteise otsas nagumetsmaasikad rohukõrre otsas ja mina – istusin lihtsalt kodus ja vaatasin televiisorit (ega ma kogu aeg seda tee, aga praegu lihtsalt jälle tegin). Enivei.

Sisse tulid sõber ja koer (kui irooniline). Hakkasin alguses muidugi naerma, aga see oli nagu juudi naer, kui ta ei tea, et gestaapo on see, kes tuleb uksest, mitte mingi suur musta mantliga jõuluvana. Naersin: „Ah­ha­ha­ha­haaa ... KOER!“ Sõber naeris: „Eh­eh­eh ... IDIOOT!“ Ja õigus oli meil mõlemal. Sellest saigi koer – mingi jorshaieri­perse­pede­terjer. Naine pani ta nimeks Friida (kui irooniline). Rohkem pole vaja midagi selgitada ju. Samuti pole vaja Freude või Junge puistama hakata, et siit välja lugeda alateadlikku kättemaksusoovi. Aga see selleks. Olgu see siis ainult nii­öelda „oletus“, et nimi pärineb teleshow’st „Kättemaksukontor“. Nagu on „oletus“ see, et poliitikud võtavad vahel altkäemaksu. Aga ok, nagu näete, on stress mulle halvasti mõjunud ja kaldun teemast kõrvale. Tagasi! TAGASI, Villu!

Minu armas Friida

Ma armastan teda. Ja nagu öeldakse, käivadki viha ja armastus käsikäes. Seega saab öelda, et ma ka vihkan teda. Olen aru saanud, et kohati see vist ongi üks ja seesama tunne. Enivei. Asjast. Miks ma siis selline halb sitapea olen? Miks ma saan nii üldse öelda, et mulle mingi väike koer nii väga ei meeldi? Eks ikka sellepärast, et ma olengi kibestunud vastik vanamees. Aga mitte ainult. Lisaks on veel mõned põhjused. Loetlen neid fookuse puudumisel mitte­olulisuse järjekorras. Alustan väiksematest probleemidest, aga sellistes, mida on jällegi palju.

1. SITT. Ojah. Ma ei saa aru, kuidas on kõik maailma Pavlovid ja Skinnerid oma väljaannetega nii kategooriliselt tegelikkusest mööda pannud, lausa perse, kui asi puudutab terjereid (joorkisid siis täpsemalt, kui soovite). Ma treenin teda! Pidevalt! Omakasupüüdlikult, et ta juhuslikesse kohtadesse ei situks. Ja see ka õnnestub! Aga nagu öeldakse, kuni järgmise sitani. Mingitel seletamatutel, võib­olla otseselt deemonlikel põhjustel on väikse jorki ajju kodeeritud õel salakavalus – sittuda pidulikult umbes 90% kordadest selleks ettenähtud alusele (näiteks siis, kui külalised vaatavad vms) ja 10% kordades sinna, kus see sitt jääb: a) märkamatuks ja haiseb rõvedalt, b) mu jala alla, kui ma öösel kusel käin. Jah, ja mõlemat juhtub sageli. Sitt, ühesõnaga.

2. ELUEESMÄRK. Ei, ärge kartke, ma ei kaldu filosoofiasse. Räägin hoopis geniaalsest avastusest. Olen nimelt avastanud jorki terjerite elueesmärgi. Mis see on? Te ei kujuta päriselt ka ette. Nende elueesmärk on lihtne ja samas ka mitte täielikult. See seisneb selles, et nad ühendavad oma üliväikses ajus aja ja ruumi. Kõlab diibilt? Parem oleks! Nad tuvastavad nimelt su korteris kaks teineteisest kõige kaugemal asuvat punkti – see on ruum –, ja hakkavad nende vahel jooksma täpselt siis, kui sa oled jäänud öösel magama – see on aeg. Lisaks on nende väikses ajus ka telepaatiline sensor, mis tunnetab ära, kas sa oled ärkvel või mitte (öelge nüüd veel, et väiksed koerad on idioodid). Kohe, kui sa oled üles ärganud, nad lõpetavad, ja hakkad paratamatult mõtlema, et järsku kujutasid seda jama ise ette. Uinud. Uuesti. „Trõt­trõt­tõrõt­trõt­trõt ... tra­tra­tra ...,“ teevad väiksed küüned põrandal. Ärkad. Jälle. „Mis sa halad,“ võib nüüd mõni kõva tüüp öelda, „meil tsoonis oli...“ (ja tuleb mingi lugu). Teil tsoonis. Teil on tsoonis öösel vaikus. Ojah.

3. SEGANE NUSS. Ei, see pole midagi roppu. See on kujund! See seostub ajuga. Öelge veel, et keppi ei saa, kui koer võtta. Saab, ja veel millist! Ta käib sul järel, häälitseb, nühib ennast sinu vastu, hõõrub, niutsub, järgneb, luurab, püherdab, kisub, kraabib, küünistab, närib, nikub (vabandust) ja vahib. Näljaselt. Sõna otseses mõttes. Teeb sinuga kõiki tegevusi kaasa, kuni su aju läbi põleb. Üritab ennast vägisi kaasata ja sinu sööki ära süüa, sinuga peldikusse kaasa tulla, ja vahib. Kogu aeg vahib sind. Ma ei oska seda punkti siin isegi lahti seletada, vabandage palun, olen ka veidi närvis, aga ausalt – see on pidev ajunuss. Sinust saab koera elufookus. Ta arvab, et ta peab kõiki sinu tegevusi kaasa tegema, või neid hästi lähedalt pealt vaatama. Ja ta pilk on jube intensiivne, teate. Kõhe hakkab. Nii. Aga nüüd ka heast. Vahel mängib Friida mu lapsega. Siis on nagu kaks kivi südamelt korraks langenud ära. Saab hetke rahus puhata.

Aga lõpetuseks. Ei ole ma veel meelt heitnud! Vot nii meeletult palju armastan oma naist ja koera, et ikka veel elan koos nendega ja kannatan selle kõik välja. Ei ole ma üritanud otsida mõnda hästi rahulikku joorkit, kes oleks Friida moodi, ja siis Friida ära kaotada (wink­wink) ja see asemele tuua. Ei! Ei ole ma kodust lahkunud ega isegi kurtnud väga palju. Kõige selle olen endasse surunud ja sellega toime tulnud. Seega – armastagem oma loomi! Armastage oma mehi! Ostke endale väikseid terjereid, ja kui mehed teie juurde jäävad, siis nad armastavad teid ka! Hurraa, vabadus ja loomad.

 

Buduaarile Villu Parvet

artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2014