Anni lugu: kuidas minust sai 16 ja rase lapspruut

Minu lugu räägib sellest, kuidas endalegi ootamatult jäin noores eas rasedaks. Ning kuidas hoolimata raskustest on võimalik ikkagi hakkama saada ja lapsele hea ema olla. 

Olin 14, kui kohtusin oma esimese armastusega. Me kohtusime juhuslikult ja märkasime teineteist rahvamassist, aga rääkida me ei julgenud. Vilksamisi kohtusime me iga päev, kuna elasime lähestikku ja läks ligi kuu enne, kui ütlesime oma esimese „tere“.

Pärast seda läks kõik kuidagi väga kiiresti ja leidsime omavahel hea klapi. Kaks aastat suhtlesime ja kohtusime igal võimalikul hetkel. Kuna mina olin pisut jõukamast perest, kus traditsioon ja kombed olid esikohal, oli ilmselge, et minu perele ei meeldinud mu kavaler. Aga ega ma ei imestanud ka. Tal olid halvad hinded, riietus väga kummaliselt ja hõivas kogu minu vaba aja.  

Siis juhtus midagi, mis oleks võinud juhtuda pisut hiljem. Ma sain teada, et olen rase. 16 ja rase! Loomulikult ei julgenud ma oma perele sellest rääkida ning teatasime sellest esmalt mu tulevasele ämmale, kes ei osanud mitte kui midagi kosta. Mina ja mu armastatu olime otsustanud, et jätame lapse alles ning tulgu, mis tuleb. 

Mul oli juba neljas kuu, kui võtsin end kokku ja rääkisin oma perele. Reaktsioon oli just selline, nagu ma olin seda oma peas läbi mänginud. Mind sõimati, ähvardati ja kõigele lisaks visati mulle rahapakk kätte, et kao kliinikusse. Ma täiesti mõistsin nende pahameelt, aga lootsin natukenegi tuge. Ma jäin oma otsusele kindlaks ja pakkisin asjad kokku. Ämm ja äi võtsid mind vastu ning pakkusid meile peavarju. Hakkasime planeerima, et kuidas ja mida me edasi teeme. 

Möödus paar nädalat ning ma sain kõne oma perelt, kes otsustasid, et kui laps sünnib, võtavad nad selle lapse omale! Nad olid kindlad, et see on minule ja lapsele kõige parem. Aastaid üritasid mu vanemad veel lapsi saada, aga tulutult. Vanust oli omajagu. Ma ei kahelnud, et nad ei saaks mu lapsega hakkama ja mõistsin väga hästi, et ma ei suuda ealeski nii palju pakkuda oma lapsele nagu mu pere. Aga ta on ikkagi MINU laps. Minu laps jääb MINU juurde. Ma kartsin väga ning ainsa võimalusena nägin ma abielu.  Kuna ma olin alaealine, siis vajasin vanemate nõusolekut abiellumiseks. Kahjuks läks see allkiri maksma minu ja mu vanemate vahelised suhted. Ma olin häbistanud oma perekonda ja nõnda siis heidetigi mind sealt välja. 

Möödusid kuud ja sain oma klassi lõpetatud. Aeg tõesti lendas ja juba oligi käes mu pulmapäev. Kleidi aitas mul õmmelda minu hea sõbranna ja ma nägin vaatamata suurele kõhule kena välja. Kutse oli saadetud ka mu perekonnale, aga kohale tulid vaid tädid ja onud. Pulm oli tagasihoidlik, kuhu olid oodatud vaid lähedased. 

Möödusid mõned nädalad ja meie esimene pesamuna otsustas ilmale tulla. Ootasime abikaasaga pikki tunde haiglas, et kohtuda oma pojaga. Kõik läks ilusti ja olime valmis minema oma uude koju. Me üürisime korteri väikelinna ning tänu pulmakinkidele saime lapsele kõik vajaliku ja endalegi ühte-teist. Olime valmis minema panema oma lapsele nime, aga ka seda ei saanud me teha kahekesi. Kutsutigi siis kohale mu vanemad, kes jälgisid mu last nagu kullid hiirt. Õhkkond oli pingeline ja mu vanemad pakkusid uuesti oma „head varianti“ välja. Ma võtsin oma lapse ja kõndisin abikaasaga minema. Mul voolasid pisarad ja tol päeval jäigi nimi lapsele panemata. Õnneks sai vald meie olukorrast aru ja abielus olemine kaitses meie õigusi perena. Nimi sai pandud ja hakkasimegi oma pereelu elama. 

Möödunud on sellest juba aastaid ning kodus on ka teine pesamuna. Suure vaevaga sai ka kool lõpetatud. Kõik läks hästi, aga midagi ei tulnud kergelt. Oleme abikaasaga koos palju õppinud ja see kogemus muutis meid paremateks inimesteks. Leppisin ka oma vanematega ära, mis ei olnud kindlasti mulle kerge, aga tänu oma lastele suudan ma neid isegi mõista. Nad on suurepärased vanavanemad oma lastelastele. Kui väga tahta siis saab alati hakkama. Aga koos on kergem!

Buduaarile Annilt