Armastusest sõltuvuses

Armastusest sõltuvuses

“Tere, minu nimi on Kristel ja olen armuhoolik.” Selliste sõnadega alustaksin Eesti esimeste Anonüümsete Armuhoolikute (inimesed, kes on armastusest sõltuvuses) koosolekut. Umbes poolteist aastat tagasi lõpetasin suhte, mis oli eluõiguse eest võidelnud juba kaks aastat. Alles nüüd hakkan mõistma, et olen “paranemas”. Kas armastusest võib sattuda samasugusesse sõltuvusse nagu alkoholist või narkootikumidest? Seose lõin ka enda jaoks täiesti ootamatult.

“Tere, minu nimi on Kristel ja olen armuhoolik.” Selliste sõnadega alustaksin Eesti esimeste Anonüümsete Armuhoolikute (inimesed, kes on armastusest sõltuvuses) koosolekut. Umbes poolteist aastat tagasi lõpetasin suhte, mis oli eluõiguse eest võidelnud juba kaks aastat. Alles nüüd hakkan mõistma, et olen “paranemas”. Kas armastusest võib sattuda samasugusesse sõltuvusse nagu alkoholist või narkootikumidest? Seose lõin ka enda jaoks täiesti ootamatult.

Inimesel diagnoositakse alkoholism, kui viimase 12 kuu jooksul on esinenud 3 või enam alljärgnevatest tunnustest:
1. tolerantsuse e alkoholitaluvuse (rahvasuus ka kandmise) suurenemine;
• soovitud toime saavutamiseks tuleb tarvitada suuremat alkoholikogust kui varem
• varasem tavaline kogus avaldab tunduvalt nõrgemat toimet
2. võõrutusnähud;
• esineb tüüpiline alkoholi võõrutussündroom
• võõrutusnähtude leevendamiseks kasutatakse uut alkoholikogust
3. alkoholi tarvitamine planeeritust suuremal hulgal või pikema aja jooksul;
4. alkoholi tarvitamise lõpetamise või tarbimise vähendamise ebaõnnestumine tahtejõu vähenemise tõttu, vaatamata soovile;
5. alkoholi hankimisele, ära joomisele ja selle mõjust toibumisele kulub suur osa ajast;
6. töö, vaba aja ja enese vormis hoidmisega seotud oluliste toimingute osaline või täielik unarusse jätmine alkoholi tarvitamise tõttu;
7. alkoholi tarvitamise jätkumine vaatamata selle tarvitamisest põhjustatud püsivatele või korduvatele füüsilistele ja psüühilistele probleemidele.

 Asetame eelneva loetelu nüüd armastuse konteksti:
1. Armudes soovitakse veeta suurem osa oma ajast koos kallimaga. Lühemat aega koos olemine ei paku enam samasugust rahuldust, nagu pikema aja koos veetmine.
2. Armastatust eemal olles tekib igatsus ja suureneb soov olla koos (nn võõrutusnähud), sama kehtib ka lahkumineku korral.
3. Koos veedetud aeg venib planeeritust pikemaks.
4. Tihtipeale kaovad mõnedel naistel täiesti märkamatult omad soovid, tahtejõud kahaneb ning soovitakse olla kallimale meelejärele.
5. Ühendaksin nüüd 5. ja 6. punkti ning järeldan: suurem osa oma vabast ajast veedetakse koos kallimaga; kui ei olda koos, siis on mõtted koos tehtul või selle aja planeerimisel, mis hiljem koos ollakse. Seetõttu on mõtted hajevil, töö või muud olulised toimingud kannatavad.
6. Vahel juhtub, et suhe ei ole alati muinasjutuline või isegi mitte hea, kuid sellegi poolest ollakse edasi koos, kuigi see võib tekitada psühholoogilisi, äärmisel juhul isegi füüsilisi probleeme.

Tooksin allpool veel välja erinevad sõltuvuse liigid alkoholi ja narkomaania kontekstis, ning kohe nende järele selgituse, miks see minu arvates ka armastuse kohta käib:
1. Hingeline ehk psüühiline sõltuvus – ühel hetkel tundub narkootikumide tarvitajale, et aine pruukimine annab talle tõepoolest hingelise vabaduse ja heaolu, sest reaalsustaju kadumine, eufooria ja ükskõiksus argimurede vastu tunduvad just nendena. Kontakt reaalsusega on häiritud, inimene elab illusoorses maailmas ja enamasti oma sõltuvust ei tunnista.
Hingelisest sõltuvusest ei olegi vist vaja pikalt rääkida. Iga inimese hing ihkab ju armastust ja hoolivust. Kes poleks armununa tundnud, nagu oleks ta kõigist argielu muredest prii ning eluraskused teda ei puuduta? Ja samas, kui suhe lõpeb või kallim on kaugel, on hinges raskustunne ja kõik halb võimendub tuhandeid kordi.
2. Füüsiline sõltuvus – seisund, mille puhul organism on kehavõõra aine omaks võtnud ja selle aine sisalduse alanemine organismi kudedes kutsub esile psüühilisi ning kehalisi vaevusi.
Armastuse juurde kuulub enamasti ka seks. Seks on üks inimese põhivajadustest nagu uni ja sööminegi. Seksida võib küll ka ilma armastuseta, kuid kindlasti paljud nõustuvad minuga, kui väidan, et seks armastatuga on mitu korda parem kui seks seksi enda pärast. Ja olgem ausad, pikka aega seksita olemine mõjub halvasti nii kehale kui hingele.
3. Sotsiaalne sõltuvus – tuleneb seltskonnast, kus tarvitatakse koos narkootikume. Tekivad ühised saladused ja rahalised suhted (laenud, võlad, väljapressimised).
Kui paar on olnud koos juba pikemat aega, on neil kindlasti tekkinud ühine tutvusringkond ning reeglina on vanemad sõbrad jäänud kahjuks tagaplaanile. Selles osas on armastuse ja aine sõltuvuses väike erinevus. Armastuse sotsiaalse sõltuvuse all mõtlen ma seda, et kui paar peaks lahku minema, jääb üks pool tavaliselt sellest ühisest tutvusringkonnast välja. Kui vanade sõpradega on suhted jahenenud, võib üks osapool pärast lahkuminekut tunda end väga halvasti juba seetõttu, et tal ei ole kedagi, kellele toetuda.
Öeldakse, et sõltlased peavad käima ära põhjas, et alustada paranemisega. Kõigepealt mitte enam kasutama ainet, mis sõltuvuse tekitas. Samal ajal peaks püüdlema iseseisvuse poole, et ise endaga hakama saada ning mitte tagasi langeda. Kuna armusuhted on emotsionaalselt rasked, ei tohiks alguses neid luua. Kõigepealt tuleks võtta endale toataim, mille eest hoolitseda. Järgmine samm oleks lemmikloom ja alles siis, kui on kindel, et suudad ka kellegi teise eest hoolitseda ning temaga arvestada, võib luua suhte teise inimesega. Tean, et seda meetodit on kasutatud aastaid Ameerikas sõltlaste resotsialiseerimiseks ja see toimib.

Pöördun tagasi enda juurde. Nagu alguses sai mainitud, võitles minu suhe juba kaks aastat oma elu eest, kuni lõppes. Olin korduvalt püüdnud end “ainest” võõrutada, kuid ikka ja jälle langesin samasse punkti tagasi. Kui suhe lõppes, mind ja noormeest oma piinadest vabastas, olid ka minul sõltuvusega kaasnevad tunnused: kaotasin huvi asjade vastu, mis mind varem paelusid, eemaldusin perekonnast ja teistest mulle lähedastest inimestest. Ma püüdsin olla tugev, sest keegi ei taha ju nõrk olla. Pealegi vabanesin suhtest, mis oli mind aastaid emotsionaalselt ja psühholoogiliselt kurnanud. Seega ei tunnistanud ma oma probleemi. Sõbrad ja perekond, kes püüdsid mind aidata, ärritasid mind, sest arvasin, et saan ise endaga hakkama. Käisingi “põhjas” ära: sõbrannad ei soovinud enam minuga suhelda, sest kohtlesin neid silmnähtavalt halvasti. Lõpuks näisin olevat täiesti üksi – ainsaks kaaslaseks mälestused headest aegadest ning tundest: “I’m queen of the world and nothing can stop me!”. Õnneks olen praeguseks eneselegi teadmata läbinud enamiku nn taastumisetappidest ning juba “paranemas”. Ja nagu sõltlased ikka paranedes tegema peavad, püüan heastada kõik kahjud, mida “võõrutuse” ajal olin tekitanud. Ometi ei ole see kogemus muutnud mind kibestunuks. Arvan, et armastus on sõltuvus, mis on kodeeritud igasse inimesesse, kaasa antud juba emapiimaga ja ma ei soovikski sellest “sõltuvusest” vabaneda. Mulle meeldib tunne, nagu hõljuksin õhus ja vaataksin maailma läbi roosade prillide. Samas tuleks jääda siiski kahe jalaga maa peale, kuid seda kunsti õpetab meile juba elu ise.

Psühholoog Moonika Luik ütleb, et lähedastes suhetes on teineteisest sõltumine iseenesest normaalne nähtus. Või kujutate te ette toimivat perekonda, mille liikmed on üksteisest täiesti sõltumatud? Üldjuhul on lähisuhtes inimestel ka mingi ühisosa, võiks öelda, et see ühisosa loobki läheduse ja annab koos olemisele mõtte. Terve suhte juurde kuulub see, et lisaks ühisosale on igal suhteosalisel oma isiksus, oma huvid, kired ja sõbrad. Kui see individuaalne osa suhtes kahaneb miinimumini, võime rääkida ülemäärasest sõltuvusest. Sellisel puhul on inimese jaoks partneri tujud ja soovid ülemäära tähtsad, nii tähtsad, et enda soove ja vajadusi ei märgatagi. Sageli pärineb selline liigne sõltuvus varajasest lapsepõlvest ja suhetest vanematega, kus armastus ja lähedus tuli ehk “ära teenida” ja seda nappis. Mõnes mõttes võib tõepoolest suhtesõltuvust võrrelda alkoholisõltuvusega. Jättes kõrvale alkoholi või narkootikumide keemilise mõju organismile, võib sõltuvust kinnitavate ja säilitavate psühholoogiliste teguritega analooge tõmmata. Antud teemal on kirjutatud üsna palju artikleid ja uurimusi, otsida soovitaks märksõnu “kaassõltuvus” ning “lähisõltuvus”. Kui kirjandusega tutvudes tundub, et teie suh(e)tes on liiga suur osa teineteisest sõltumisel ja saaksite endal nö diagnoosida lähisõltuvuse või kaassõltuvuse, võiksite kaaluda kõrvalise abi kasutamist ning liituda eneseabigrupiga või proovida vastavat teraapiat.

 

Kristel Vallsalu
Buduaar Shoppingu arhiiv