Emilia lugu: mees ei taha minuga abielluda

Öeldakse, et iga asja jaoks on õige aeg ja kui see maha magada, siis aega enam tagasi ei pööra. Ma olin 25 aastat vana, kui oma praeguse mehe Raunoga tuttavaks sain. Siis me veel käima ei hakanud ja olime lihtsalt sõbrad ning rääkisime kõigest. Jutuks oli ka see, et kas ma tahaksin kunagi abielluda ja lapsi saada. Ütlesin Raunole, et lapsi tahan kindlasti saada, aga abiellumine ei ole sugugi  mulle tähtis ja ma ei saa aru nendest naistest, kes tahavad kangesti valget kleiti ja uhket pidu ning kulutavad selle alla suure summa raha.

Ka Rauno tunnistas, et ta ei ole abielluja tüüp ja teab palju sõpru, kelle suhted pärast abiellumist on hoopis halvaks pööranud. Niisiis olime tol hetkel nendes asjades sama meelt. Aeg läks edasi ja kaks aastat hiljem sai meist paar ning hakkasime koos elama. Eelmisel aastal sündis meile imearmas tütreke ja me oleme väga õnnelikud. Koos lapse sündimisega muutusid paljuski ka minu väärtushinnangud. Kui ümberringi mitmed sõbrannad abiellusid, hakkasin ka mina tahtma 31-aastaselt valget kleiti ja pulmi ning kõige enam just seda sama perekonnanime, mida kannavad mu mees ja laps. Mul tekkis nn perekonna  tunne, mida eelmistes suhetes ei olnud tekkinud ja ju selle põhjuseks oli ühine laps. 

Ma piinlesin pikalt, kas ja kuidas oma mehega abiellumisest rääkida, sest teadsin, et tema seda teemat üles ei võta, olles kindel, et ka mind see ei huvita. Olin juba kuu aega pärast lapse sündi sellest valmis rääkima, aga siis tuli väike tagasilöök, sest Rauno vanemad võtsid teema üles ja küsisid, et millal pulmi oodata on ja mu mees vastas selle peale, et mitte kunagi, sest see pole meile oluline. Siis vaatasid vanemad minu poole ja ma ei osanud muud öelda, kui et  mu mees ei taha abielluda ja ju siis ei jää mul muud üle, kui temaga nõustuda ja lisasin naerdes, et ma  ise ei  saa endale ettepanekut teha. Ise pidasin seda lauset väga kahemõtteliseks ja lootsin, et ka Rauno küsib, et mida see lause tähendas, kuid rohkem sel teemal enam juttu ei olnud. Sellest läks mööda pool aastat ja mul nii kriipis hinge, et võtsin ühel õhtul teema ise üles. Küsisin mehelt, et mis on temas muutunud pärast lapse sündi ja ütlesin, et mulle on see tekitanud peretunde ja soovi kanda sama nime nagu mu mees ja laps. Rauno ütles, et temal pole midagi muutunud, välja arvatud see, et nüüd tal on südames ühe naise asemel kaks - ka meie ühine tütar. Ta justkui ei pannud tähele seda minu lauset, et ma tahaks sama perekonnanime. Ta väldib neid abiellumise teemasid ja teistele teemaalgatajatele ütleb konkreetselt, et see pole asi, millest rääkida.

Mu meel on nii kurb ja süda tahab lõhkeda. Kas sai valitud vale mees või olen mina süüdi, et mu väärtushinnangud muutusid?

Mõnikord ma mõtlen, et äkki ma otsin lihtsalt oma ellu probleeme, mille üle pead vaevata, sest kõik on elus muidu liiga hästi. Ma ju armastan teda ja tema armastab mind. Aga kui ta armastab, siis miks ta ei taha teha midagi, mis talle on ebaoluline, kuid mulle väga oluline? Ma ei saa kuidagi üle oma soovist abielluda. Vahest lähevad mõtted nii kurvaks, ei küsin endalt, kas äkki peaks lahku minema? Ja äkki kuskil on siiski ka mees, kes tahaks minuga abielluda? Ma ei teagi, miks see abiellumine mulle nüüd nii oluliseks on saanud, ehk just seetõttu, et see tundub nii kättesaamatu.

Buduaarile Emilialt