Eva lugu: minu liigne armukadedus hävitas meie suhte

10 kommentaari
Eva lugu: minu liigne armukadedus hävitas meie suhte

Räägin teile oma loo, mis räägib sellest, kuidas on kõige kergem viis kedagi oma elust minema peletada … kuid mitte tahtlikult. Nimelt kaotasin oma kõige kallima siin elus. Ei oska kahjuks öelda, kas igaveseks, kuid kipun nii arvama küll.

Räägin teile oma loo, mis räägib sellest, kuidas on kõige kergem viis kedagi oma elust minema peletada … kuid mitte tahtlikult. Nimelt kaotasin oma kõige kallima siin elus. Ei oska kahjuks öelda, kas igaveseks, kuid kipun nii arvama küll.

Sellest on juba aasta möödas. Kõik algas vaid ühest ainsast soojast silmapilgust koolipingis, millele järgnes häbelik, kuid hellust ja rõõmu kiirgav naeratus. See arenes edasi igapäevaseks suhtlemiseks, mis sai omakorda tugevaks harjumuseks. Veetsime aina rohkem aega koos, kuni lõpuks ei olnudki muu peale tema enam minu jaoks oluline. Öised istumised sadamakail miljonite eredate tähtedega, vaikne tuuleiil ning õrnalt kohisev meri ja parim inimene – arvasin, et see kestab nii igavesti. Ma olin nii armunud ja see oli parim aeg minu elus!

Ühel hetkel sai see ilus aeg aga läbi. Tekkisid tülid, solvumised, armukadetsemised, rahulolematus, mis ajapikku eemaldasid meid teineteisest. Nagu tornaado oleks meie vahelt läbi käinud ja purustanud kõik … kõik, mida teineteise vastu tundsime. Järele jäi vaid viha, kurbus, pettumus, kahetsus ning igatsus …

Me andsime mõlemad teineteisele mitmeid uusi võimalusi ja lootsime, et nüüd laabub kõik, kuid asjatult. Pole kasu tühjalt antud lubadustest, et seekord ma muudan ennast, seekord ei lähe nii, nüüd ma tean, mida vältida jne. Inimene ei õpi lubadustest ja sõnadest, ta peab seda omal nahal tundma, siis jõuab talle kohale, mida ta teisele inimesele teinud on. Kindlasti on ka inimesi, kes suudavad suure tahte abil end ka kohe muuta, kuid minu lugu selline polnud.

Mu kartus, et äkki ma kaotan ta, äkki talle hakkab keegi teine meeldima, äkki-äkki-äkki … rikkus kõik. Ma ei suutnud olla õnnelik, kuna muretsemine võttis minult kogu energia ja tuju. Ta proovis mulle toeks olla, kuid ei suutnud seda kaua, kuna ma ei andnud talle enam tema vaba ruumi. Mul oli ilmtingimata vaja teada, kus ta on, mis ta teeb, kellega ta on – vaikselt hävitasin ennast sellega. Minu ülemõtlemine ja emotsionaalsus kaotas tema mu elust. Muretsemine omakorda rikkus minu usalduse tema vastu ning ta ei suutnud nii elada.

Alles hiljem kui olin selle kõige üle järele mõelnud, jõudis mulle kohale, kui palju ma sellele mehele algusest peale olin tähendanud. Tol hetkel ei osanud ma rõõmu tunda pisiasjadest, kasvõi sellest, et too inimene sõitis maha 60 km lihtsalt selleks, et mind korra emmata.

Nõuks teistele naistele, kes muretsevad üleliia või ei suuda leida õnne: ei tasu muretseda ja igast sääsest elevanti teha. Kõik on vaid oma peas ja suhtumises kinni. Tuleks elada nii, nagu homset päeva ei tuleks, võib-olla siis inimesed väärtustaksid oma lähedasi rohkem ja alustaksid igat päeva heaolutundega ning lausega „Just täna läheb kõik kõige paremini!“ Igas päevas on küllaga rõõmu, kui see vaid endale ligi lasta ning samuti soovitan ma tunda rõõmu väikestest asjadest ja hetkedest, kasvõi lihtsast naeratusest, sest see või muuta teie edaspidist elu igaveseks.

Ma ei tea temast siiamaani midagi. Soovin vaid, et ta oleks nüüd edaspidi õnnelik, mida ta ilmselt ongi …

 

Buduaarile Evalt