Gaidi lugu: mu parim sõbranna läks hulluks

Minu lugu räägib minu ja ühe hiinlanna sõprusest, mis kahjuks viis lõpuks selleni, et hakkasin oma head sõbrannat kartma.

Mina ja Jia kohtusime esimest korda ühel veebruarikuu pärastlõunal, kui ma vahetusüliõpilasena Hispaanias uut elukohta otsisin. Kuna korter mulle meeldis ning hiinlannast toanaaber jättis väga sümpaatse mulje, kolisin juba järgmisel päeval sisse. 

Meist said üsna pea väga head sõbrannad, hoolimata sellest, et hiinlasi tuntakse kui kinniseid inimesi, kes tihtilugu ainult oma rahvuskaaslastega lävivad, sai meie tutvusest alguse üks imeilus sõprus! Mul oli superhea meel õppida tundma süvitsi nii kauge ja võõra kultuuri esindajat, meil oli koos tore: käisime jõusaalis, reisimas, ta proovis mulle asjatult hiina keelt õpetada ning tema kursusepidudele läksime ka alati koos! Jia tunnistas, et olen üks toredamaid inimesi, keda ta on oma elus kohanud ja temagi oli minu väga eriline! Me mõistsime teineteist täielikult ja olime sarnased, kuigi ta oli kohati ülitundlik ja arusaamatult salapärane!

Ühel suveööl muutus kõik, ma ei saanud enam aru, mis temaga toimub ... Jia ärkas kell 3, süütas laelambi ja hakkas midagi oma kapist otsima. Lõpuks leidis ta pisikese raamatu, mida ta oli ka mulle juba varasemalt näidanud. Ma ei tea, millest see kõneles, kuna see oli hiinakeelne, kuid seal olid igasuguste budismiusu pühakute pildid. Jia oli ateist, mis tegi veel ebaselgemaks selle raamatu olulisuse tema jaoks. Igatahes ei saanud minagi enam magada ja läksin kööki. Ma ei öelnud talle sõnagi, kuna ta tundus nii oma mõtetes ning ma ei tahtnud teda häirida. Paari tunni pärast tuli Jia minu juurde ja küsis, miks ma seal olen?! Ma vastasin, et ei suutnud magada, kuna põlev laelamp häiris und. Ta vihastas ja see oli esimene kord, kui me tülitsesime. Mul oli hirm. Jia pöördus magama ja ma kuulsin, et ta sonib midagi. Ma jäin veel natukeseks kööki.

Varahommikul läksin ma ühe teise sõbrannaga randa, Jia magas veel ja pealegi ei meeldinud talle rannas käia, kuna eelistas Hiina ilutrendi kohaselt helevalget nahka. Iga kord, kui tänaval kõrvuti kõndisime, proovisin mina olla päikese käes ja tema varjus! Sellel päeval jõudsin koju lõunaks, avasin meie toa ukse ja nägin Jiat voodis istumas, seesama pisike raamat käes ja väga imeliku näoilmega. Mäletan seniajani, kuidas ta küsis minult naeratades: "Kas me oleme nüüd päästetud?" Ma värisesin ja ei vastanud midagi, ainult muigasin. Olin segaduses, ma ei taibanud, mis juhtunud on ... Mis mu sõbrannaga toimub?! Kas ta tarbib mingeid mõnuaineid või on ta hulluks läinud? Sellel ööl toimunut ei mäletanud ta üldse nagu hilisemast vestlusest selgus.

Iga päevaga muutus olukord hullemaks. Küll unustas ta korteriukse lukku keera, kaotas võtmed, väljus kodust pidžaamas ja kontsakingades (mida ta varem kunagi ei kandnud), kujutas ette, et tema kursusekaaslased (ja mina kaasa arvatud!) tahame tema elust filmi teha, vaatas peeglisse ja naeratas endale, pidevalt iseendaga kõnelemisest rääkimata. Mul oli väga suur hirm, ta korrutas pidevalt, et mina olen imelik ja tema täiesti normaalne.

Siiski  said lõpuks ka teised inimesed aru, et tegu on tõsise probleemiga ja me saatsime Jia kontrolli. Ta võeti psühhiaatriahaiglasse mõneks nädalaks. Ma käisin teda seal vaatamas, aga mitte väga tihti, kuna ma kartsin. Ma ei osanud temaga enam suhelda ... Praegu mõistan, et ehk oleksin pidanud teda rohkem toetama ning mitte suhtlemist vältima. Ma ei aidanud tema paranemisele mingil moel kaasa ja tunnistan, et olin sel hetkel väga halb sõbranna.

Umbes kuu aja pärast ostsid vanemad Jiale lennupileti tagasi Hiinasse, ülikool jäi tal lõpetamata, kuid mul on tunne, et ta on lõpuks ometi õnnelik! Niimoodi ta vähemalt väitis oma kirjas, mis ta mulle saatis pärast neli aastat suhtluspausi! Ma kirjutasin talle ka, kuid ta ei vastanud enam ...

Kahjuks ei ole me enam sõbrad, kuid sellegipoolest särasin ma õnnest, kui kuulsin, et ta on abielus (see oli üks tema südamesoove!) ning rahul oma eluga Hiinas!