Heidi Ruul: millal on õige aeg uuesti kohtinguturule siseneda?

Suhetes ei kulge asjad tavaliselt sugugi plaanipäraselt. Saatus loobib meie teele suuremaid ja väiksemaid takistusi ning väljakutseid, millest tuleb üheskoos jagu saada. Paljud paarid ei suuda kõiki neid katseid edukalt läbida ning annavad lõpuks alla - järgneb valus lahkuminek. Pärast seda vaatab igaüks ise, kuidas oma eluga edasi minna.

Järgneb ravikuur, mille jooksul tuleb pühenduda vaid iseendale ja uue teeraja valimisele. Ravi pikkus on individuaalne, kuid räägitakse kahest konkreetsest numbrist. Esimene on kuus kuud ehk poole aastaga peaks olema unustusse vajunud kõik ilu ja valu, mida eelmine suhe sulle tekitas. Teised on arvamusel, et suhte purunemisest taastumiseks kulub tavaliselt pool suhte kestvusest- näiteks, kui olite neli aastat koos, siis murtud südame töökorda saamiseks peaks minema  kaks aastat. Kuid millal on tegelikult õige aeg uude suhtesse astuda? Mille järgi on võimalik aru saada, et olen selleks sammuks valmis? Kas tõelisest armastusest on üldse võimalik täielikult üle saada või elab see meie naha all salaja edasi isegi siis, kui oleme oma eluga juba edasi liikunud? Oodates vaikselt hetke, millal endast uuesti märku anda … 

Me kõik teeme igapäevaselt valikuid, mis mõjutavad meie edasist elu. Paratamatult mõjutavad mõned neist lisaks meile endile ka paljusid meie ümber. Kui üks suhte osapool otsustab armuloole lõpu teha, siis ei puuduta tema valik ainult teda ennast. Lisaks saavad mõjutatud mahajäetu rollis olev mees või naine, nende mõlema sõbrad ning perekonnad. Ühe inimese otsus muudab suuremal või väiksemal määral nii mõndagi. Poole aasta eest langetas minu toonane kallim otsuse meie suhte lõpetamise kasuks. Armastus oli tõeline, aga ainult sellest kahjuks ei piisa. Nii lihtsalt see käiski. Ühel hetkel oli ilus illusioon ühisest tulevikust ja järgmisel polnud enam midagi. Tühjus. 

Tänaseks olen jõudnud ristteele ning pole päris kindel, milline suund oleks edasi liikumiseks kõige õigem. Ma pole isegi selles kindel, kas oleks aeg hakata uuesti kohtingutel käima või pole ma selleks veel päris valmis. Siin tuleb mängu “kuue kuu reegel”. Pooled minu sõpradest tuletavad mulle igapäevaselt meelde, et kuus kuud on toibumiseks ja enese taasleidmiseks piisavalt pikk aeg. Mingis mõttes võib neil isegi õigus  olla. Ta pole hommikuti ärgates enam esimene mõte minu peas, samuti pole ta ka õhtuti viimane. Olen suutnud ennast uuesti jalgele ajada ning saan endaga jälle väga hästi läbi. Oskan vabadust mingil määral isegi nautida. Kui ma pole viimase kolme aasta jooksul tänaval kõndides ühtegi meest märganud, siis nüüd ma jälle näen neid. Mu silmad on uuesti avanenud ja see tunne on imehea! Kuid sellest piisab? Kas see tähendab, et olen valmis uuesti astuma sellele hullumeelsele ning ettearvamatule kohtingu-karussellile? 

Teine pool minu sõbrannadest väidab, et ma ei tohiks kiirustada. Nende arvates kulub purunenud südame raviks kauem kui ainult kuus kuud. See leegion usub siiralt seosesse suhte pikkuse ja ülesaamiseks mineva aja suhtesse. Puhas matemaatika! See tähendaks, et peaksin veel umbes aastakese omas mahlas praadima. Mis siis selle aja jooksul veel muutuks? Ilmselt palju, kuid kordades rohkem jääks ka tegemata. 

Mina võrdleksin seda olukorda rattasõiduga. Kujuta ette, et lähed ühel päikselisel kevadpäeval oma lemmikrattaga sõitma. Teekond on tore ja sa naudid sellest iga hetke, kuid täiesti ootamatult kukud koos rattaga kraavi ning saad vigastada. Ka ratas saab nii palju muljuda, et pole edaspidi enam kasutuskõlblik. Sa oled kurb ja asud oma haavu lappima. Sulle kingitakse uus jalgratas, mis näeb hea välja - see täitsa meeldib sulle, kuid kahjuks pole tegemist sinu lemmikrattaga. Sa igatsed tunnet, mis sõites tekib ning tahaksid seda uuesti kogeda. Kahjuks valitseb sinu üle hirm uue ja valusa kukkumise ees. Mingil hetkel ei suuda sa enam oodata ja otsustad uuesti sadulasse ronida - just see hetk on otsustav! Siis tunned, kas kukkumisest saadud haavad teevad endiselt haiget või ei pane sa neid enam tähelegi. Rattal olles saad aru, kas suudad oma hirmust üle olla või mitte. Proovima peab! Nii on ka suhetes. 

Kaldun arvama, et otsustan peatselt uuesti sadulasse ronida. Eks me näe, kas haavad annavad endast märku ning kas ma suudan hirmust uue kukkumise ees üle saada. 

Heidi Ruul