Helene lugu: minu mees hoolib rohkem arvutist kui minust ja lapsest

Tahan teiega jagada oma igapäevast murelikku elu mehega, kellega koos elan. Äkki teie teate vastust või oskate mind aidata. See kõik sai alguse kuskil aasta või poolteist tagasi, kui me suhtesse astusime. Oleme mõlemad hetkel 20-aastased ja kasvatame koos meie 2,5 aastast tütart. Elame juba üle poole aasta omaette ja saame normaalselt hakkama. Teineteist tunneme juba päris pikka aega, kuskil seitse aastat. Olime mõlemad alles 13-aastased, kui tutvusime, aga paraku läksid meie teed mõneks aastaks vahepeal lahku. Tema elas oma elu ja mina oma, senikaua kuni jälle kokku saime ja nüüdseks juba koos elame.

Muidugi on väga palju nende aastatega muutunud. Mina olen vahepeal emaks ja naiseks saanud, tema aga ilusaks noormeheks sirgunud. Kaks esimest kuud, kui koos elasime, oli ideaalne. Ei mingit tüli, mõistsime teineteist väga hästi ja tegime kõike selleks, et meie ja lapse elu paremaks muuta. Tema käis tööl, mina olin siis veel kodune. Oma vaba aja veetis ta enamjaolt meiega ja muidugi sõpradega, kes talle olulised ja tähtsad olid, nii vähemalt tema jutu järgi. Vahepeal aga tundus, et tema sõbrad on talle hulga tähtsamad kui meie – omaenda naine ja laps.

Koguaeg tuli koju, maani täis, ei teinud teist nägugi, arvas, et nii on õige ja nii peabki olema. Ta läks millal tahtis, tuli millal tahtis. Mulle ütles alles siis, kui juba välisukse kinni tõmbas. Teda ei huvitanud minu arvamus, ta lihtsalt läks. Muidugi ei tohtinud ma kunagi talle selle kohta midagi öelda, muidu sain peapesu ja asi oleks halvemini lõppenud. Olin lihtsalt vait ja talusin seda nõmedat olukorda.

Aga siis muutus asi veel hullemaks – tema arvutimängud. Alguses ma ei pööranud sellele nii palju tähelepanu, sest siis oli kõik veel minumeelest normaalsuse piirides. Ja kuidagi järsku muutusid arvutimängud tema jaoks eriti tähtsateks ja olulisteks. Puhkepäevadel ta ainult arvuti taga istuski, terve päeva ja kuni öösel 12-ni välja. See ajas mind marru – kurat sul on naine ja laps ka, kes tähelepanu ja tegelemist vajavad! Vähe sellest, tal on päris pikad tööpäevad. Hommikul 8.00 läheb ja õhtul 20.00 jõuab. Ma ei oota teda enam koju, kuna tean, et esimese asjana jookseb ta kohe arvuti taha. Tal pole aega isegi süüa, veel vähem pesema minna. Minumeelest pole see normaalne. Ta on isegi 12 tundi järjest istunud ja mänginud ja tema arust on see okei.

Ja kui ma tema käest küsin, et millal ta arvuti tagant ära tuleb, siis ütleb ta mulle vastiku hääletooniga, et ma otsiksin endale ka mingi tegevuse ja et ma ei viriseks kogu aeg. Ta ütleb, et tal pole niikuinii midagi targemat teha. Miks ei ole siis? Endal on väike tütar, kes ka isaga tahaks vahetevahel koos aega veeta ja mina samuti. Ma tunnen, et ta on meid täiesti tagaplaanile jätnud, ta ei tee meist enam absoluutselt välja, millestki muust rääkimata. Ma võin istuda kõik see aeg diivanil, kui tema mängib, võin ennast üles lüüa, teen meigi, uue soengu – ta ei pane isegi seda tähele. Ja kui ma magama lähen, siis ta ei pane isegi seda tähele.

Ma ei tea, kas see on normaalne või mitte. Võib-olla oleks see siis normaalsem, kui sul peret ei ole. Ja kui ongi, siis istud paar tundi, aga kui paarist tunnist saab 12 tundi? Ja samas on ta alles nii noor, 20-aastane. Võib-olla tema maailmavaade ei olegi veel kaugemale jõudnud. Aga tekib küsimus, miks ta meid siis ülde võttis? Miks ta tahtis meiega koos elada ja ühist peret luua, kui me ei tähendagi tema jaoks enam midagi?

Äkki kellelgi on minuga sama situatsioon ja oskab mind aidata. Mida ma peaksin ette võtma? Mina sellele küsimusele enam vastust ei tea.

Päikest Teile!

Buduaarile Helenelt