Hella lugu: miks ma oma meest petsin

Lisa kommentaar
Hella lugu: miks ma oma meest petsin

„Olin kindel, et ma ei peta oma meest kunagi,“ ütleb Hella (32) kes nõustus Buduaarile rääkima avameelselt oma seiklusest teise mehega.

„Olin kindel, et ma ei peta oma meest kunagi,“ ütleb Hella (32) kes nõustus Buduaarile rääkima avameelselt oma seiklusest teise mehega.

Ma ei otsi õigustust, lihtsalt analüüsin olukorda. Samuti ei otsi ma kaastunnet ega õelaid kommentaare – isegi need, kes mõtlevad, et nendega seda kunagi ei juhtu, ei saa selles sada protsenti kindlad olla. 

Mina olin täiesti kindel, et ma ei peta oma meest mitte kunagi. Me olime viis aastat koos olnud ning ma olin väga kindel, et tema on minu jaoks ainus ja õige, sest tunded olid endiselt sügavad ja vastastikused, kuigi ehk enam mitte nii kuumad. Peagi tuli armastust veel juurdegi, sest perre sündis laps. Esialgu oli kõik ilus, aga laps võttis siiski suure osa nii minu kui mehe tähelepanust ja aega teineteisele jäi aina vähemaks. 

Algul tundus see loomulik ja lohutasime ennast, et küll see aeg peagi tuleb, kui saame taas palju aega kahekesi olla. Aga kahjuks seda aega ei tulnudki. Sest me ise ei loonud endale seda aega, muutusime laisaks teineteise suhtes ning harjusime ära, et rutiinses elus ei peagi olema särtsu. Töö-laps-kodutööd-ööuni oli see, mis võttis kogu aja. Järjest harvemaks jäid ilusad sõnad ja kallistused ning suudlused asendusid kiire põsemusiga, pikad ja naudingurohked vahekorrad muutusid harvadeks kähkukateks. 

Nii mõnigi kord tabasin end mõttelt, et suhte nimel tuleb vaeva näha ja tegin arglikke samme, et olukorda muuta. Ja mõnikord nägin ka seda, et mees oli vist sellele mõelnud. Aga üldplaanis see siiski midagi ei muutnud. Mõnikord kahekesi kinos või restoranis käimine oli hoopis teistsugune kui enne last, sest me ei osanud enam teineteisele pühenduda ja ei osanudki muust rääkida kui lapsest, töömuredest ja sugulaste peagi saabuvatest sünnipäevadest. Ma ei saa öelda, et ma poleks selle kõige juures õnnelik olnud ja ma ei saanudki aru, et midagi oleks suhtes valesti. 

Aga siis ilmus kõige ootamatumal hetkel välja tema, kes ajas mu pea segi ja pani mõistma, et mu romantilises elus haigutas juba aastaid üks väga sügav ja suur auk. Ta pani mind mõistma, et ma olen naine, kes vajab paisid ja kallistusi, komplimente ja kirge. 

Ta oli mu vana klassivend. Kooli ajal ma talle ei meeldinud – tema oli ilus spordipoiss ja mina pisut töntsakas prillidega kuivik. Kuigi ma olin temasse armunud, tema mind ei märganud. Aeg aga teeb igaühest erineva kunstiteose ja tundus, et see, mida aeg minuga teinud oli, meeldis mu vanale klassivennale väga. „Saame kokku, viin sind kinno, kohvikusse, loomaaeda,“ naeris ta. Ja mina ohkasin: „Kümme aastat tagasi oleksin kindlasti tulnud, aga praegu on pere ja töö ja kõik muu… Pole lihtsalt aega.“ 

Vaatamata sellele oli teda näha väga virgutav. Eriti mõnusa tunde tekitas see, et keegi, kes sind kooliajal isegi ei märganud, läks nüüd sinuga kokku juhtudes ilmselgelt põlema. Me vahetasime numbreid, sest kunagi ju ei tea, millal seda vaja võib minna. 

Möödus kaks nädalat ja umbes samal ajal samas supermarketis jooksime taas kokku. Kõik ju teavad, et üks kord kedagi kaugest minevikust kohata on juhus, kaks korda aga juba saatus. Tema märkas mind esimesena, tormas mu poole ja kallistas. „Ei või olla! Naine, kuidas see võimalik on. Sa oled kahe nädalaga jälle ilusamaks läinud.“ Ja sel hetkel ma tundsin, kuidas ma just läksingi ilusamaks. Komplimendid, oh, need komplimendid… Kui ammu polnud ma oma armastatud mehelt neid kuulnud. Võite ise ette kujutada, kuidas ma salapäraselt naeratades toidukottidega pool tundi hiljem koju jõudsin. 

Kuigi meil olid teineteise telefoninumbrid ja kuigi ma isegi mõtlesin mõnel korral, et helistan ja kutsun vana klassivenna lõunale, siis õnneks ma selle lolluseni kordagi ei jõudnud. Küll aga lähenes helikiirusel üks oluline sündmus, kooli kokkutulek. 

Nagu arvata võite, läksin ma sinna kohale ja ka tema oli seal. Nii meeldiv oli teda näha. Ju ma vist natuke ootasin ja lootsingi seda. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Tõenäoliselt teavad seda südame kokkutõmbumise tunnet need naised, kes aastaid rutiinset elu on elanud ja ühtäkki hiigelsuure ämbritäie roose saavad. Ma olin erutunud nagu teismeline, kellele meeldib üks poiss, aga see poiss seda veel ei tea. 

Me veetsime suure osa õhtust koos ja nii mõnelegi jäi mulje, et meist on vahepeal paar saanud. „Ei-ei, me oleme lihtsalt sõbrad, meil mõlemal on pere olemas,“ naersin ma inimestele, justkui õigustades, miks ma nii pikalt temaga kokkutulekul aega veedan. 

Aeg lendas, mina lendasin, lendlesin, tantsisin, naersin, kallistasin, suudlesin, suudlesin veel, armatsesin… Jah, mul on endalgi raske seda uskuda, et ma seda tegin. See kõik tuli kuidagi nii loomulikult, ma nagu oleksin hetkeks ajataju kaotanud. 

Alles siis, kui istusin varajastel hommikutundidel klassivenna kodu eest taksosse, jõudis mulle kohale, millega ma hakkama olin saanud. Olin avanud selle ukse, mida olin iseendale lubanud, et kunagi enam ei puutu. Mul polnud mingit õigustust, ma polnud isegi purjus. Olin lihtsalt joovastuses sellest, et keegi suutis mind taas neid erilisi tundeid tundma panna. Jah, just see on see õige põhjendus. Ma ei olnud armunud mitte temasse, vaid sellesse tundesse, mida ma enda sees tundsin. 

Ma olen õnnelik, et see tunne minus tekkis, sest oma mehega seda tunnet taas sütitada püüdes mõtlesin mõnikord juba, et polegi enam selleks võimeline ja olen liiga vana, et suhtes sädemeid tunda. 

Kogu tee koju mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Kas ma räägin talle ära, kas ta mõistab ja andestab? Aga miks ta peaks? Ei, ma ei räägi midagi. Lähen lihtsalt magama. Kell oli varajane ja majas oli vaikus. Kõik magasid ja seetõttu õnnestus mul läbi pimeda toa oma patuse hingega ruttu mehe kaissu pugeda nii, et ma ei pidanud talle silma vaatama. Õnneks ta ärkas selle peale ja küsis, kuidas mul läks. Vastasin lühidalt, et väga lõbus oli ja olen väga väsinud. Minu õnn, et rohkem me sel teemal ei peatunud, sest ma poleks olnud võimeline talle silma vaadates valetama. 

Aeg läks edasi, tunnid ja päevad, aga see tunne jäi mu hinge. See tunne pani mind kirglikult armastama oma meest. Ma usun, et minust sai tänu sellele parem naine. 

Rohkem ma klassivennaga ei kohtunud. Ka tema ei näidanud huvi, et võiksime seda korrata, ja see sobis mulle igati. See oli minu ja mu kooselu restart, millest mu mees kunagi teada ei saa. Ma küsin endalt aeg-ajalt, et kui ta teada saaks, kas ta andestaks? Ja kui mina samasuguse tõe tema kohta teada saaksin, kas mina andestaksin? Elu on saladuslik.

 

Buduaarile Hellalt

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2014

Sarnased artiklid