Jane lugu: isa enesetapp mõjutab siiani mu elu

7 kommentaari
Jane lugu: isa enesetapp mõjutab siiani mu elu

Lugusid oleks rääkida mitmeid, kuid kirja sooviksin panna midagi, mis mind vaevab pikalt ja pidevalt, ning mis on mu elu kõige rohkem mõjutanud.

Lugusid oleks rääkida mitmeid, kuid kirja sooviksin panna midagi, mis mind vaevab pikalt ja pidevalt, ning mis on mu elu kõige rohkem mõjutanud.

Ma olin 10-aastane, kui mu elu hakkas kokku kukkuma. Vanematel oli probleeme oma abielus ka varem olnud, kuid üks hetk sain teada, et mu emal on keegi teine. Elu muutus raskemaks, mu isa oli täiesti murtud ja mina olin kahe tule vahel. Muidugi arvati ka, et mina ei saa veel oma vanuse tõttu asjadest aru, aga selles eksiti. 

Ühel hommikul aga äratati mind unest ja öeldi, et mu isa on surnud. Ma ei saanud aru, see ei jõudnud mulle kohale. Isa oli mulle kõige kallim inimene üldse ja ma ei liialda seda öeldes. Mulle ei räägitud alguses, et kuidas ja mis, aga ükshetk sain teada, et mu isa tegi enesetapu. Mõelge, kuidas see mõjutab 10-aastast last, kes kaotab oma kõige kallima inimese ja seda selle inimese vabal tahtel. Tekkis ja tekib tihti küsimus, et kas mina ei olnud piisav põhjus, et vastu pidada …

Elu läks sellest alates ainult alla. Pidin kooli vahetama, ema uus mees kolis meile kohe sisse ning sugulased justkui hülgasid mu. Ma jäin täiesti üksi, mul ei olnud kedagi, kes mõistaks mind ja aitaks mind mu valus. Ja kurb on see, et ma tegelikult saan aru, miks meist eemalduti, ma ei tea, kas kõiki sündmusi arvestades ma isegi oleks teisiti käitunud, aga see teeb haiget. Endiselt. 

Nüüd, enam kui 10 aastat hiljem, elan ma ikka seda tegelikult läbi. Ilmselt ei saa ma kunagi sellest üle, kõik sündmused, mis sellega seoses aset leidsid, ei taha ununeda, mõtlen neid pidevalt uuesti läbi. Kuid see on teinud mind selliseks inimeseks, nagu ma olen. Valu on küll mu elu osa, kuid ma olen õppinud selle kaudu nii palju. Need õppetunnid on üldiselt korraga nii head kui ka halvad. Nüüd ma kardan inimesi endale ligi lasta, ma olen väga kinnine, sest ma kardan, et inimesed jätavad mind jälle. Võtab kaua aega, et inimesi usaldada, et neid oma ellu vastu võtta. See teeb ühekorraga elu nii kergemaks kui ka raskemaks. 

Aga üks, mis on kindlasti ülimalt hea, on see, et ma olen õppinud üksi hakkama saama. Ma ei looda kellegi peale, mul ei ole vaja kedagi, ma olen iseseisev, ja kui midagi peakski muutuma jälle, siis ma saan hakkama, sest ma ei sõltu kellestki. Ma olen õppinud ennast tundma ja tean, kes ma olen. Inimestel on tihti raske seda mõista, aga ma olen aru saanud, et selliseid inimesi ei olegi mu ellu vaja. Need, kes on väärt mu elus olemist, need saavad teada, mida kõike ma olen läbi elanud ja miks ma selline olen. 

See on üks väike osa mu elust, väike osa mu loost. Kuid kõige suurema mõjuga. 

Buduaarile Janelt