Jüri Kuke kolumn: Raha pole suhtes kõige tähtsam, kuid on piisavalt tähtis

Jüri Kuke kolumn: Raha pole suhtes kõige tähtsam, kuid on piisavalt tähtis

Igapäevaelus kohtame sageli arvamusavaldusi, mille järgi Eesti naised peavad siinseid mehi mökudeks, nood omakorda arvavad, et naised on vaid tugevama poole raha peal väljas. Mina tahaksin vaagida veidi seda teist varianti ja naisi mõnevõrra õigustades.

Igapäevaelus kohtame sageli arvamusavaldusi, mille järgi Eesti naised peavad siinseid mehi mökudeks, nood omakorda arvavad, et naised on vaid tugevama poole raha peal väljas. Mina tahaksin vaagida veidi seda teist varianti ja naisi mõnevõrra õigustades.

Mul on üks sõber, kes just nii arvabki, et naised ei hinda tõelisi tundeid, vaid otsivad ennekõike rahakat ja autoga meest. Ise teenib ta Eesti mõistes keskmiselt või alla selle, autot aga tal pole. “Ära ma võiksin selle ju osta, aga ülalpidamine läheb minu jaoks kulukaks!” ütleb ta. Ja ta ei suuda kaaslast leida.

Niisiis võtame aluseks mitte noored ja armunud, vaid juba elu näinud inimesed, kel on üks suhe selja taga, teist aga juba igatsetakse – kedagi tahaks ikka enda kõrvale. Öelgem, mida tahes, aga mehel peaks auto ikka olema (minul muide pole). Neli ratast pole tänapäeval luksus, vaid esmavajadus. Kui tutvud uue meeldiva naisega, siis ei hakka ju lõputult pargipingil kudrutama – tahaks ju käia koos rannas, teatris, vaadata ilmas ringi – ja seda saab teha vaid siis, kui auto olemas on. Kasvõi ainult naisel, kuigi ilmselgelt saavad mehed masinate korrashoidmisega paremini hakkama. Mehe puhul jääb väiksemaks võimalus, et enne teatrisse sõitu auto ei käivitu, viga aga on mingis ära kukkunud juhtmes – mehed jagavad asju lihtsalt paremini. Lisaks on elus palju ekstreemseid juhuseid, kus autot on vaja näiteks ootamatult haigestunud lapse haiglasse viimiseks. Seega esimene reegel – suhte arenemiseks peab paaril auto olema ja kõik!

Teiseks see valus rahateema. Täiesti vältimatu on see, et mõlemal suhte alustajal peaks olema sissetulek, mis laseks normaalselt ära elada ega sunniks püksirihma pingutama. Miski ei hakka sujuma, kui koos olles tuleb arutada, millised arved ära maksta, millistega venitada. Raudne reegel on ikkagi see, et pole küll vaja suurt jõukust, kuid kindlasti peab rahakotis olema summa, mis lubaks tasuda restoraniarve, osta kallimale lilli, täita paak sõiduks meeliülendavale kontserdile. Kes loodab naist võluda lauluga hulkurist, kel midagi peale puhta südame ja suure armastuse hinge taga pole, sellel ongi oht üksikuks jääda. Veel kord – mingil hetkel areneb suhe väravaromantikast edasi ja siis on eurodel juba oluline roll.

Kui juba koos elatakse, siis on mõnevõrra lihtsam, sest tulud-kulud arutatakse ühiselt läbi, kaalutakse, mida endale lubada võib ja nii edasi. Võib halvasti kõlada, aga mehel pole enam vaja näiliselt suure rahakotiga laiata, ollakse juba nii lähedased, et nädalalõpus haltuurale minekust võib naisele rääkida – too saab aru, et seda tehakse ühise tuleviku huvides. Aga ka siin ei tohiks mees muutuda rahatuks Nipernaadiks, lootuses, et nüüd on naine käes ja võib ka kergemalt hakkama saada. Nüüd just vastutus ja mehe roll toitjana kasvab ning naise sissetulekule jäävad lootma vaid lontrused. Samas ei tohi mõistagi mehe osaks saada rahamasina roll – õiges suhtes annavad mõlemad oma osa.

Raha ja selle teenimine ei tohi aga päris kindlasti hakata kooselu mõjutama: poleks õige tingimusteta hakata raha koguma uue pesumasina või puhkuseaegse remondi tarvis, jättes suhte tulisuse rutiini lammutada. Osa rahast tuleb investeerida ühisesse väljaskäimisesse, aja veetmisesse sõprade keskel, kontsertide külastamisse. Mees võib tõesti olla pikka aega töörütmis, maandada ennast saunas õlledega, aga kui naabrimees viib oma naise iga paari kuu järel Ibiza ööklubisse, siis tõuseb naise südamesse kibestumus: miks mina ainult kodus passin, kui see krõhva, kes pole pooltki nii kena kui mina, käib pidevalt lõbutsemas. Oleks vast liiast kohe ka ise Baleaaridele kihutada, aga oma naise võiks nüüd ööklubisse küll viia.

Raha on oma elu sisseseadmiseks hädasti vaja, see on paratamatu, kuid ei tohiks muutuda eesmärgiks omaette. See on tegelikult nõiutud ring: raha on vaja, et ennast hästi tunda, samas on raha saamiseks vaja palju tööd teha, töörügamine aga surub tahaplaanile oma loomulikud vajadused, see lõhub suhte, suhte päästmiseks oleks vaja raha, et saaks lõõgastumas käia, see aga eeldab töörügamist … Üks on selge, rahast ei saa me üle ega ümber ja naiste puhul on sel veel eriti suur roll, kui arvestada riideid, kosmeetikat, iluprotseduure ja paljut muudki. Mehedki ju tahavad, et kallim kena välja näeks ja tema käevangus ka teiste meeste kadedaid pilke püüaks. Ja nüüd polegi muud teha kui konstateerida: tahad head naist, siis on vaja palju raha. Selline on paraku kaasaeg. Iseasi on muidugi see, kui kiiresti rahajahil mehed murduvad. Aga oma iva on sees meeste ütlusel, et naised on raha peal väljas ning naiste vastupidine väide, et mehe tunded ja nende väljendamine on suhtes esmatähtsad, vajaks täpsustust: raha on järjekorras teine. Kogu elu kokku võttes võiks lisada, et raha pole kõige tähtsam, kuid on piisavalt tähtis.

Jüri Kukk,

kolumnist