Kadi mõtiskleb: kas olen hea naine!?

Kolleegidega lõunalauas tuli jutuks, kas naine peaks viisakusest koos mehega hommikul ärkama ning talle süüa tegema või lihtsalt sel ajal, kui tema sööb, talle seltsiks olema. 

Ja siis arutasimegi, kes kuidas teeb ja mõtleb ning minu kolleegide jaoks oli see hämmastav, et mina nädalavahetusel ärgates umbes kell 8-9, kohe pärast ärkamist ära söön ja lastele ka võileivad teen (kui nad juba enne pole söönud) ning ei oota oma söömisega kella 10-11ni, kui minu abikaasa ärkab. Ja lisaks arvati, et kui abikaasa peaks mõni hommik üldse varem ärkama, näiteks kui ta peaks komandeeringusse minema ja kell 6 ärkama, siis oleks see ju viisakas, kui mina koos temaga ärkan, talle süüa teen ja siis ootama või tagasi magama minema, kuniks mul endal on õige aeg toimetama hakata. Aga mina ei mõista, mis lisandväärtust ma tooksin kell kuus koos temaga laua ääres istudes. 

Ma ei teagi kohe, kas olen tõesti nii egoistiks muutunud. Või on see vallaliste inimeste nägemus romantikast, omamata seejuures reaalset pereelu kogemust, mis rutiini kaudu kaotab tahtmise ja võlu ennast ohverdada teise nimel. Minu seisukoht on, et hoopis mehest oleks see viisakas öelda, et "maga rahulikult ja ära minu pärast muretse, saan ise ka hakkama ja ei taha sind tülitada", sest mina küll tunnen nii ja kui ma hiljuti pidin ise komandeeringusse varahommikul sõitma, siis minu arust oleks see nii isekas olnud käskida mehel koos minuga tõusta, et mulle söögilauas seltsi pakkuda. Aga minu teine kolleeg Tanja, kes minuga koos reisile tuli, just nii tegigi ja tema mees ärkaski koos temaga kell 6. Vot see on armastus!

Buduaarile Kadi

Mida sina arvad, kas naine peab tõusma koos mehega ja talle hommikusööki pakkuma?