Kristeli lugu nagu seebiooperist! Olin kunagi oma boyfriendi õemehe armuke

19 kommentaari
Kristeli lugu nagu seebiooperist! Olin kunagi oma boyfriendi õemehe armuke

„Saatuse iroonia” võiks olla selle loo pealkirjaks, sest nii halvasti võib minna vaid üksikutel naistel. Kohtasin oma unistuste meest ligi aasta tagasi ja meie suhe on ideaalne. Just sellist armastust, mõistmist ja lugupidamist olen alati otsinud. Aga nagu arvata võib, pole mitte kunagi kõik ideaalne ja keegi või miski peab alati sinu õnne varjutama.

„Saatuse iroonia” võiks olla selle loo pealkirjaks, sest nii halvasti võib minna vaid üksikutel naistel. Kohtasin oma unistuste meest ligi aasta tagasi ja meie suhe on ideaalne. Just sellist armastust, mõistmist ja lugupidamist olen alati otsinud. Aga nagu arvata võib, pole mitte kunagi kõik ideaalne ja keegi või miski peab alati sinu õnne varjutama.

Selleks, et jõuda tänase päeva probleemini, pean ajas 10 aastat tagasi minema. Olin siis 21 ja töötasin ühes firmas projektijuhina. Meie firma juht oli kena noor mees, minust vaid 3 aastat vanem. Me meeldisime teineteisele esimesest pilgust, aga suhteni jõudsime alles pool aastat hiljem. Nimelt oli tal kodus naine, kes nii minu kui selle mehe õnnetuseks last ootas. Juba siis oli 24-selt isaks saada liiga vara. Igatahes, olime väga õnnetud, et kohtasime teineteist liiga hilja, aga uskudes, et armastuses on kõik lubatud, ei hoidnud meid see väike takistus tagasi. Kuna armastus oli suur ja see paistis ka välja, jõudsid jutud meist päris kiiresti selle naiseni. Naine muidugi tegi meeletu skandaali, tuli kontorisse ja kiskus mu juukseid ning loopis asjadega. See naine oli minu vihavaenlane number üks ja sama olin ka mina tema jaoks. Mind see oluliselt ei häirinud, sest teadsin, et nad on koos vaid lapse pärast ja see aeg, mis meie koos oleme, on hoopis teisest kvaliteedikategooriast. Asi kestis ligi 3 aastat – mees töllerdas kahe naise vahet – minu ja oma lapse ema. Ma oleksin ehk sellest loobunud, aga see tundus tõesti olema see õige, ja kui naine on armunud või armastab, siis on teda väga raske mõistuse häält kuulama panna. Ka mees ei olnud minu suhtes ükskõikne ja ta anus, nuttis ja palus, et ma teda ei jätaks. Tol hetkel uskusin, et see ongi armastus ja seetõttu ei tunne ennast kuidagi süüdi.

Samas, see naine tegi kõikvõimaliku, et mind hävitada – ta lavastas mu süüdi ühes meie firmas toimunud varguses, kus õiglus siiski õnneks jalule seati. Samuti levitas ta kohutavaid kuulujutte ja manipuleeris mehega, et see teda maha jätta ei saaks. Sellesse oli kaasatud ka kogu nende pere, sest isegi naise ema helistas mulle ja kirus mind, et kuidas ma litsakas tüdruk perekonda lõhun.

Asi lahenes nii, et mingi hetk väsitas see kõik mind ära, panin mehe valiku ette, ta ei suutnud kohe otsustada ja palus aega, ning ma jätsin nii tema kui selle töö firmas ja liikusin eluga edasi ning kolisin teise linna. Vaatamata sellele naise viha ei lahtunud ja ta jätkas minu hävitamist hoolitsedes selle eest, et minu eraelu uute meestega või tööelu uutes firmades saadaks negatiivne iseloomustus minu kohta.
Nagu arvata võis, mehe elus ei muutunud midagi – minu asemele tekkis peagi uus silmarõõm ja ta jäi oma naise juurde ning tänaseks on neil kaks last.

Aga nüüd läheb tõeliselt põnevaks. 6 aastat hiljem ja vähemalt poole targemana kohtasin ma oma unistuste meest.  Vaba ja vallaline, tark ja seksikas, ning mis peamine – mina olen ka tema unistuste naine. Suhtlesime aasta, kokku ei kolinud. Kui oled kolmekümnendates ja elus nii mõnedki korrad kõrvetada saanud, siis ei kiirusta nii olulisi otsuseid langetama. Ma ei olnud isegi tema perega kohtunud, kuni see juhtus sel laupäeval. Mehe vanemad elavad linnast väljas, sõitsime neile külla. Väga tore armas perekond, mille liige tahaksin isegi olla – mina, kes ma olen üles kasvanud ainult emaga ning kolides ühest kodust teise, oskan hinnata peresid, mis on 40 aastat koos püsinud. Kõik oli imetore, kuni hakkasime mu mehe albumeid vaatama. Ja siis sai mulle selgeks – see sama tore memm, kes meeteed pakkus, on tegelikult see ema, kes mulle aastate eest helistas ja mind litsiks sõimas. Ning minu mees on selle naise vend, kelle mehega mul oli suhe. Külm higi vallutas mu keha, õnneks keegi siiski ei aimanud midagi, sest emaga polnud me kunagi kohanud. 

Aga mis saab järgmisel korral või jõulude ajal, kui peaksime kõik ühe laua taga istuma? Ilmselgelt ootab mind ees vestlus oma tulevase mehe õemehega ja loodetavasti on tal sama suur soov vaikida nagu minul. Karma is the bitch ja mul on väga kahju, et ma kunagi üldse end abielumehega sidusin.

Buduaarile Kristel

 

Sul on oma lugu, mida tahaksid teistega jagada? Kirjuta info@buduaar.ee