Kristeli lugu: usun armastusse, mis põletab!

10 kommentaari
Kristeli lugu: usun armastusse, mis põletab!

Nagu tänapäeva noorusele kombeks, said ka minu suhted meesterahvastega, tol ajal poistega, alguse juba varajases plikapõlves. “Meie ajal mängiti sel ajal alles nukkudega,” armastab vanem generatsioon ikka ohata.

Nagu tänapäeva noorusele kombeks, said ka minu suhted meesterahvastega, tol ajal poistega, alguse juba varajases plikapõlves. “Meie ajal mängiti sel ajal alles nukkudega,” armastab vanem generatsioon ikka ohata.

Esimene tunne, mida tol ajal pidasin armastuseks, sai alguse viiendas klassis. Paar aastat hiljem polnud tunne kadunud ja meist sai paar kolmeks aastaks. Sinna jäi ka minu süütus. Minu suhted kulgesid aga kuidagi kiiresti ühest teise. Päris omaette olemise aega nagu polnudki. Järgmise noormehega oli umbes kaheaastane suhe, edasi kolmeaastane. Selle kolmeaastase suhte ajal sai lõpetatud gümnaasium, ehitatud oma kodu ja kolitud linnast maale. Olime nagu sukk ja saabas: astusime ühte sammu, samas koolis, klassis, tööl, huviringides. Siiski mäletan, et meie suhe sai alguse tema oskuslikust “tagaajamisest”, mille peale mina lõpuks alla vandusin. Mingit sädet kui sellist ei olnud. Ühel hetkel sai pisaratega laiali mindud. Võtsin oma 10 asja ja läksin, jättes seljataha kogu koos ehitatud kodu, aia, karjääri, sõbrad. Tundsin, et pean minema ja läksin. Kaks kätt taskus, kuna kogu ehitus toimus suures osas minu rahakoti sisust.

Lõpuks tekkis aeg hingata ja olla üksi. Hakkasin aru saama, kes ma ise olen ja mida elult otsin. Iseseisvusin täielikult. Aga elu toob üllatusi ja ma armusin. Meesterahvast teadsin varem, aga olime sellised tere-tuttavad. Tundsin juba pärast esimese kolme lähema tuvumise juures, et see tunne, mis mind tabas, on täpselt see, millest olen siiani puudust tundnud. Olin uskunud, et selliseid armumisi, mida romantilistes filmides leierdatakse, tegelikult ei eksisteeri. 

Kõik oli täpselt nii nagu kõige ehedamas muinasjutus. Saabus  šarmantne, nägus, humoorikas ja haritud  noormees valgel hobusel ei tea kust ja võttis põlvist nõrgaks. See oli väga värskendav tunne, olin siiani harjunud olema hiire, mitte kassi rollis. Kogu eneseuhkus ja kartus end millegagi narriks teha luhtus. Olin valmis kõigeks. Algus sujus hästi, kuni ta pärast mõneajalist tutvust minu poole jäi. Teda oli alati raske mõista, ühel hetkel oli ta minule ja ainult minule pühendunud aga teisel hetkel eemaldus ja tegi näo, nagu midagi ei oleks olnud. See pani mind salamisi uurima, mis ootused temal minuga on. Päris selget ülevaadet ma ei saanudki. Tahtmata mõjuda odava ja kergesti kättesaadavana, ma temaga sel ööl ei maganud, minul olid ju temaga tõsised plaanid. Kes ikka hindab naisterahvast, kes esimsesel võimalusel voodisse kargab. 

Pärast seda ööd kadus ta jälle, arvasin, et ju siis otsis üheöösuhet ja tundsin ennast ärakasutatuna. Varsti otsis ta mind aga ise üles. Vabandas oma käitumise pärast, mis ilmselt minule väga arusaamatu oli ja ütles, et ta ei ole väga pädev tunnete teemal rääkima. Lisas veel, et ta ei ole isegi kindel, mida ta otsib. Mina olin sellega päri, ega enne, kui inimest ei tunne, ei saagi suuri plaane teha. Küll aga leidsime, et vaid kohtumiste käigus anname selleks võimaluse. Kõik tundus taas hästi, aga siis eemaldus ta jälle.  Ma ei ole kellegi pärast nii palju pisaraid valanud, luuletusi ja laule kirjutanud, tundmata selles kõiges ära iseend.

Mõne nädala möödudes sai asi minu jaoks selgemaks – nägin teda oma tuttavaga jalutamas. Tuli välja, et nad on paar. Ilmselgelt oli kaks rauda korraga tules, sellest ka see muutlik meel. 

Aga kõik meie väljas käimised, suudlused, puudutused, öised ujumised ja vestlused? Ma tundsin end valust lõhkevat. Mida ma valesti tegin? See sära tema silmis, see puhas emotsioon, see ei saanud ju vale olla? Kas ma oleksin pidanud temaga tol õhtul magama?

Nüüd, pea kolm aastat hiljem teeb see ikka haiget. Nemad on endiselt paar. Haavad ei ole enam nii värsked, aga kokku kasvamine võtab veel aega. Võibolla sellepärast, et mul ei ole vastuseid. Võibolla sellepärast, et minu praegusne, pea aasta kestnud suhe, ei küündi selle lähedalegi. Ma võrdlen kõiki ja kõike temaga. Ilmselt mõtlen talle kõike ilusat rohkem külge, kui asi väärt on.

Minu praegune elukaaslane teab, et ma ei tunne tema vastu põletavat armastust. Tema usub, et hea suhe on eelkõige kokkukasvamine, teineteisega harjumine, arvestamine, pühendumine – küll pärast seda tuleb ka armastus. Ja mina proovin uskuda ja oodata. Aga ikkagi usun ma armastusse, mis põletab, kohe alguses.

 

Buduaarile Kristelilt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.

Sarnased artiklid