Kristi lugu: suhe õpetajaga kinkis mulle imelise tütre

83 kommentaari
Kristi lugu: suhe õpetajaga kinkis mulle imelise tütre

Minu loo algus ulatub mitmete aastate taha, kui õppisin koolis alles kaheksandas klassis. Ma ei olnud kunagi mingi viieline korralik õpilane, aga samas ei olnud ka pätt. Olin üsna keskpärane neiu, kellel palju sõpru ja vastassoo esindajate tähelepanust puudust ei tundnud. 

Minu loo algus ulatub mitmete aastate taha, kui õppisin koolis alles kaheksandas klassis. Ma ei olnud kunagi mingi viieline korralik õpilane, aga samas ei olnud ka pätt. Olin üsna keskpärane neiu, kellel palju sõpru ja vastassoo esindajate tähelepanust puudust ei tundnud. 

Meie kooli tuli uus arvutiõpetaja, nii ilus ja täpselt selline, nagu mulle meeldis – pruunid silmad, mustad juuksed, tõmmu. Kui aus olla, meeldis ta koolis väga paljudele tüdrukutele. Oli 22-aastane, õppis alles ülikoolis ja tuli meile õpetajaks oma praktikat tegema. Arvutiõpetuse tunde oli minu kurvastuseks nädalas ainult kaks, aga neid siis ootasin iga kord väga. Ma ei teagi, mis see oli, mis sundis mind nii käituma, aga ühel hetkel hakkasin abitut mängima. Ma ei olnud arvutiõpetuses sugugi loll, kuid tema tähelepanu püüdmiseks ning õpetuste saamiseks lipsas üle mu huulte pidevalt “õpetaja, ma ei oska” lause. Kuna mul olid kodused tööd alati tehtud, kontrolltööd sooritasin hästi, polnud õpetajal mingit vajadust minusse kui abitusse suhtuda. Lõpuks tabas ta mu plaani muidugi ära. 

Selleks ajaks olin ta kasutaja orkutis üles leidnud ning küsisin ta MSNi aadressi ja meie vestlused jätkusid seal. Tihtipeale lõpetasin temaga rääkimise alles varavalges, pakkisin koolikoti kokku ja läksin jälle kooli, kus sageli vahetundide ajal tema klassi lähedusse sattusin. Ma särasin nagu väike laps, olin kõrvuni armunud. Ükskord võtsin julguse kokku ja kutsusin ta parki jalutama, seal võtsin julge sammuna tema käest kinni ning kohtumise lõpus suudlesin teda. See, et ta mind ära ei lükanud, andis mulle kindlust kõvasti juurde. Sellest suudlusest algas meie suhe. Me käisime tihti jalutamas, söömas, kinos, kuid koolis hoidsime madalat profiili. Mitte keegi peale minu ühe klassiõe ei teadnud meie suhetest. 

Kuu aega tihedat sebimist ja sain kutse minna noormehe juurde. Olin 15-aastane, teadsin, kuhu see viib, kuid ma ei üritanudki seda vältida. Ta oli korraldanud mulle äärmiselt romantilise õhkkonna, sõime koos õhtust ja lõpetasime õhtu linade vahel, kust ei puudunud ka seks. Kõik oli ilus, ta oli minu vastu õrn, ja see vahekord oli minu jaoks piiritu armastuse näitamine. Ja nüüd neile, kes arvavad, et pärast seda kaotas noormees huvi minu vastu – oo ei. Vastupidi, ta saatis mulle tundide ajal sõnumeid, isegi meie arvutitunni ajal, lootes näha mu reaktsiooni. Kaks kuud olin kui pilvedel, miski ei tundunud meie suhet rikkuvat.

Siiski, leidsin tema Facebooki konto (minul kontot ei olnud ja ma ei teadnud, et temal see on). Konto peal oli ta märgitud suhtesse ja isegi kasutaja oli ära toodud. Nagu arvata, see ei olnud minu nimi. See neiu oli tema trennikaaslane, olin temast kuulnud ja nüüd nägin ka nende ühiseid pilte. Jah, mu maailm oli kildudeks. Kuna suvevaheajani oli jäänud napp nädal, otsustasin teda lihtsalt vältida, ma ei läinud tema tundi ja koolis istusin vahetunni ajal klassis, et ta mind juhuslikult kohata ei saaks. Viimasel koolipäeval ta siiski mu tabas ning tema pilgus oli üks suur küsimärk. Ütlesin talle, et nagunii me suvel nii palju ei kohtu, et las see jääda, unustame ära üksteist. Ta ei saanudki teada, et ma tollest neiust teadlik olin.

Kolm kuud oli haavade paranemiseks piisavalt pikk aeg, sügisel algas kõik jälle otsast peale. Noormees oli ülikooli lõpetanud ning minu kool oli talle pakkunud võimalust väikse koormusega edasi õpetada. Ta tuli minuga uuesti rääkima ning nüüd olin piisavalt asjast üle, et talle rääkida oma teadmistest teisest tüdrukust. Ta kohkus ja ütles, et nüüdseks on nad lahus. Et ta ei suutnud terve suvi muule kui minule mõelda. Jah, ma sulasin jälle. Mida oskakski üheksanda klassi tüdruk 23-aastasele mehele vastu öelda? Kõik algas uuesti ja jõudis taas voodisse, kuid seekord me ei kasutanud kaitset. Rumal tegu, tean, kuid ma tundsin tema käte vahel end nii hästi, et ma ei lasknud sellel end heidutada.

Paar kuud hiljem, natuke enne jõule sain teada, et olen rase. Esialgne hirm kadus, kui nägin rõõmu tema silmis ja ma tundsin, et sellest saab minu pere. Vanus mind ei heidutanud, ennegi on 16-aastased lapsi saanud ja nad kenasti üles kasvatanud. Jõulude ja uueaasta vahepeal hakkas noormees imelikult käituma ja kui ma küsisin, kas veedame aastavahetuse koos, teatas ta mulle, et on teise tüdrukuga. Lisaks karjus ta mulle näkku, et olen titt, kellega oli lõbus, kuid mingit pereelu ta ei kavatsegi mängima hakata. Ta oli minu vastu vägivaldne ja lausus sõnu, mis tänini haiget teevad. 

Sain aru, et seekord on sellel kõigel lõpp. Tundsin, et mu elul pole mõtet. Mu ema nägi meelemuutuse kiirelt ära ja asus tagamaid uurima, sain talle südamelt kõik ära rääkida ning me otsustasime, et olen suur ja tark tüdruk ja saan üksi hakkama. Üheksanda klassi lõpetasin kodusel õppel, eksamid sain eriloaga teha väljaspool kooli ning kaks nädalat enne mu lõpuaktust sündis mulle imeilus tütar. Küll pisut enneaegsena mind ehmatades, aga siiski terve. Ajasin oma hinded ruttu korda ja lõpetasin koos teistega, keegi isegi ei küsinud, miks ma kolm viimast kuud koolis ei olnud. Aktusele tulid mu vanemad koos mu tütrega ning loomulikult oli seal ka mu õpetaja. Viies otsad kiirelt kokku, sai ta aru, et mu vanemate süles on tema tütar ja pildistamisel, kui mind lapse läheduses ei olnud, jätkus tal jultumust minna mu vanemate juurde ja paluda last sülle võtta. Mu ema ütles talle, et kõigepealt vabandagu minu ees ja siis vaatame edasi.

Tänu oma vanemate abile sain jätkata kooliteed keskkoolis, noormees minuga ühendust ei võtnud ja nägin, et ta on jälle koos neiuga, kellega ma ta esimenegi kord paljastasin. Kaks aastat tagasi lõpetasin keskkooli, olgu mainitud, et ma vahetasin kooli. Lillede üleandmine toimus õues ja nagu läbi udu nägin, et minu õnnitlusjärjekorras seisab mu tütre isa. Esimese asjana otsisin pilguga tütart, tema oli kindlalt vanaema käevangus. Järgmiseks võtsin noormehe õnnitlused vastu – ta tõi mulle suure lillekimbu, mille sees oli ümbrik, palus seda lugeda ja kadus. 

Pärast aktust istusime tütrega koos kodus diivanil ja lugesime “issi-kirja.” Mu neiu oli juba siis nutikas ja sai aru küll, et issi on olemas, aga ei ole meiega. Kirjas palus mees kõige eest andeks, tunnistas oma vigu ning soovis edaspidi läbi saada sõpradena ning osaleda tütre elus. Otsustasin talle võimaluse anda. Kaks aastat hiljem näen täiskasvanu pilguga, et see oli õige otsus. Tüdruk tähistas kuu aega tagasi oma viiendat sünnipäeva ja ta oli väga rõõmus, et issi kohal oli. Mida see kogemus mulle õpetas? Kindlasti ei ole ma enam nii naiivne, kui olin tollal ajal, kuid eks minugi süda mingil määral loodab, et kunagi on siiras armastus taas mu elus.

 

Buduaarile Kristilt

 

PS! Kui sul on meiega jagada oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.