Kristiina lugu: kuidas ma tutvusin oma mehe lapseootel armukesega

20 kommentaari
Kristiina lugu: kuidas ma tutvusin oma mehe lapseootel armukesega

See, et mu mehel on armuke, tabas mind nagu pikselöök. Tõenäoliselt on mul olnud kogu aeg lihtsalt liiga kiire, et panna tähele sellist “pisiasja”, et mu mees enam mind ei armasta ja vaatab teisi. Ma ei osanud seda kahtlustada ega karta. Ühel päeva aga sain ma telefonikõne, kus üks naine kutsus mind kohvikusse, sest ta tahtis mulle midagi tähtsat rääkida. Esialgu ma muidugi ei nõustunud, sest mul on ju kogu aeg kiire- töö, laps, kodutööd jne. Pinnisin teda, et mis teemal ta tahab rääkida ja pakkusin ka ise võimalikke variante välja. See, et tegu võib olla minu mehe armukesega, oli mulle ootamatu. Kui ta ütles, et tahab rääkida minu mehest, siis hetkega sain aru, kes ta on ning  see aastatepikkune “kiire” oli kadunud. Tahtsin kohe temaga kohtuda, küsisin töölt vaba pärastlõuna ja läksin kohtuma. 

See, et mu mehel on armuke, tabas mind nagu pikselöök. Tõenäoliselt on mul olnud kogu aeg lihtsalt liiga kiire, et panna tähele sellist “pisiasja”, et mu mees enam mind ei armasta ja vaatab teisi. Ma ei osanud seda kahtlustada ega karta. Ühel päeva aga sain ma telefonikõne, kus üks naine kutsus mind kohvikusse, sest ta tahtis mulle midagi tähtsat rääkida. Esialgu ma muidugi ei nõustunud, sest mul on ju kogu aeg kiire – töö, laps, kodutööd jne. See, et tegu võib olla minu mehe armukesega, oli mulle ootamatu. Kui ta ütles, et tahab rääkida minu mehest, siis hetkega sain aru, kes ta on ning  see aastatepikkune “mul on kiire” oli kadunud. Tahtsin kohe temaga kohtuda, küsisin töölt vaba pärastlõuna ja läksin kohtuma. 

See, kuidas ma sinna kohtumisele jõudsin, on mul vaid ähmaselt meeles. Kogu mu keha värises sinnapoole kiirustades ja imestan, et jalad üldse kandsid. Ta istus kohvikulaua taga ja tundis mu kohe ära ning lehvitas. Mina nägin teda esimest korda päriselus, enne olin vaid piltidel näinud, sest tegu oli avalikkusele tuntud naisega. See laud oli päris saali keskel ja kuna mul oli tunne, et minestan sealsamas ära või hakkan hüsteeriliselt nutma, siis tegin ettepaneku kuskile tahanurka istuda, kus keegi mind ei näeks. 

Ja siis ta hakkas rääkima. Ütles, et neil on suhe olnud juba kaks aastat ning ta on mu mehest neli aastat vanem. Esialgu võtsin rahulikult, sest armuke pole ju mingi viimase staadimi vähk, kellest lahti ei saa. Igal pool ju õpetatakse, kuidas meest tagasi võita. Kui tavaliselt räägitakse, et mehed jooksevad noorema juurde, siis minu puhul oli olukord teistpidine. Ta oli väga aus ja avatud, sõbralik ja soe. Ütles, et armastab mu meest ja on väga segaduses, sest pole kunagi olnud inimene, kes teise naise meest vaatab. Ja ütles, et ta ise on alati põlanud neid naisi, kes nii käituvad. Aga näed, nüüd juhtus see temaga ja võib olla see õppetund just seetõttu juhtuski, et ta mõistaks, mismoodi sellised asjad juhtuvad. Ta kinnitas, et on kogu aeg teadnud meie olemasolust, sest mees on talle palju head, ja ainult head, rääkinud meist. Mu püha jumal, mis lohutus see on, kui ta vaatamata sellele teise naise kätevahele on jooksnud.  Ta ütles, et ta ei tea, mida edasi teha ja seetõttu tahtiski rääkida minuga. Ja siis kõlas see lause, mille peale ma ära minestasin. Ta teatas, et ta on rase. Pärast seda tuli mu kõrvadesse vilin ja ma ärkasin mingi aja pärast selle sama vilinaga ning kuulsin kuskil kaugelt inimeste närvilisi lauseid: “Hallo, ärka palun üles!” Ma olingi minestanud. Elus esimest korda. See oli omamoodi hea ja kõhe tunne, nagu kukuks teise maailma ja tuleks sealt kiiresti lenneldes tagasi – hääled muutusid aina kõvemaks ja see vilin vaibus. Hetke pärast olid teadvusel, mu pea oli tema süles ja mul oli väga külm, aga palju parem olla, kui enne minestamist. 

Kui ma toibusin, siis ta küsis hoolivalt, kas me saame edasi rääkida. Aga loomulikult, ma poleks sealt ära läinud isegi siis, kui ma oleks selle vestluse käigus kaks jalga kaotanud ja vajaksin kiiresti operatsiooni. Tol hetkel tundus see minu jaoks elu ja surma küsimus.

Ta ütles mulle, et  mu mees seda uudist veel ei tea.   Et see on väike poiss ja ta jätab selle lapse kindlasti alles, sest vanus on selline, et lapsesaamine on tema väga suur soov. Ma kuulasin teda ja nutt tuli kurku. Miks minuga peavad sellised asjad juhtuma? Miks mu mehel peab sündima vallaslaps? Ja miks see on poisslaps – ma ju tean, kui väga mu mees poega on tahtnud ja nüüd ta saab selle teise naisega. Nii nii valus oli. Mu mees saab poja, aga mitte minuga. 

Ma ei suutnud midagi rääkida. Istusin ja kuulasin ja seetõttu pidi tema kogu aeg rääkima. Ta rääkis, et millega ta tegeleb ja kinnitas, et ta ei plaani seda last mingil moel meie ellu suruda, kui mina seda ei taha või ei luba. Ja samuti ei plaani ta mingeid alimente küsida, sest on ise materiaalselt kindlustatud.

Korraga ma tundsin, et ta on täitsa tore inimene ja olukord on selline, et ega siin vihkamine või nutmine midagi paremaks ei muuda. Tema enesekindlus, aga samas soojus muutis ka minu mõtlemise kainemaks.

Põhjus, miks ta minuga kohtuda tahtis oli järgmine: ta küsis, kas ma olen nõus, et mu mees saab sellest teada, et ta saab isaks. Ta ütles, et tegelikult sai nende afäär läbi kaks kuud tagasi, sest mu mees valis meid. Sel  hetkel tundsin ma kergendust. Armuke pani ta valiku ette, kas tema või meie, ja ta valis meid. Ma vist oleks pidanud nüüd rõõmustama, aga ma ei suutnud isegi seda enam mitte. Ma ju olen ise süüdi, et mul pole olnud aega mehe jaoks ja et üldse on tekkinud olukord, kus mees on teise naisega nii kaua suhtes olnud. Kui tähelepanematu peab üks naine olema, et sellisel asjal ja nii pikalt toimuda lasta. Ütleme nii, et oleks ma ise selle välja nuhkinud, oleks ma mehe kodust välja visanud. Nüüd aga mõtlesin vaid sellele, kuidas kogu seda olukorda lahendada nii, et kõik oleksid rahul. 

Ma palusin temalt paar päeva mõtlemisaega. Mõtlesin, nutsin, analüüsisin ja tulin järeldusele, et mees peab sellest teada saama, see on ju ikkagi tema laps. Nii läkski. Ütlesin sellele naisele, et ta võib mu mehele teada anda ja ma igati toetan seda, et mees oma lapsega ka suhtleks ja kokku puutuks, aga seda vaid ühel tingimusel – kui ta vannub mulle, et kõik romantiline on alati ja igavesti tema ja mu mehe vahel läbi. Ta jäi nõusse.

Mõni aeg tagasi sündis see beebi. Meie laps sellest veel ei tea, aga kindlasti saab tal olema väga hea meel, kui ta kuuleb, et sai endale väikevenna. 

Küsite, et mis toimub minu ja mehe vahel pärast seda, kui see kõik avalikuks sai? Ma ei oskagi öelda. Mees hoolib minust umbes 10 korda rohkem kui varem. Ta on meeletult tänulik, et ma pere ära ei lammutanud. Ja ma tunnen, et tahan samaga vastata, aga hetkel on veel liiga valus. Ometigi olen ma õnnelik, sest mul on imearmas pere. Imelik on mõelda, aga see sündinud väike poiss on vist meie perekonda hoopis õnnelikumaks muutnud. 

 

Buduaarile Kristiina

PS! Saada meile oma suhtelugu, iga avaldatud loo eest €10 honorari. Avaldame ka anonüümseid lugusid.