Kristiina lugu: mul oli 13-aastaselt salasuhe 20 aastat vanema mehega

Viimasel ajal on üha enam teadmata kadunud noori tüdrukuid. Need sündmused on pannud mind mõtlema oma mineviku peale ja sellele, kuidas saaksin tulevikus oma lapsi parimal viisil kaitsta. Ma ei ole kunagi avaldanud kellelegi oma lugu minevikust. See järgnev sündmus on u üheksa aasta tagune juhtum. 

Olen alati olnud tagasihoidlik ja vaikne tüdruk. Mul on vanemad õed, kellega ma väga lähedane olen. Üldiselt jagasime me alati kõike. Me rääkisime kõigest. Nagu enamus noori, oli ka minul suhtlusportaalis rate.ee oma kasutajakonto. Tutvusin sealses keskkonnas Tiiduga. Tiit oli minust umbes 20 aastat vanem meesterahvas. Ma ei mäletagi enam täpselt, kuidas me oma esimesi kirju seal vahetasime, kuid õige varsti suhtlesime juba telefoni teel. See oli veel aeg, kus tavalise kõnekaardiga sai omavahel piiramatult tasuta rääkida. Me rääkisime absoluutselt iga päev. Ma usaldasin teda ja rääkisin temaga kõigest. Ühesõnaga, ma olin täiesti hullunud selle tundmatu ja võõra mehe järele, kes oli saanud mu igapäevaelu osaks ja usaldusisikuks. Ma olin siis kõigest 13-aastane! Uskumatu on seda nüüd mõelda. Mida võib ühel täismehel olla rääkida 13-aastase plikaga. Ta oli minu usalduse täielikult võitnud. Nagu ka paljudel teistel teismelistel, oli mul sel ajal palju lahkarvamusi ja tülisid emaga. Tiit oli alati see, kes kuulas ära, trööstis ja lohutas. Ühel õhtul sain ma Tiidult kutse, et võiksin talle külla minna. Ta ise elas Tallinnast väljas, kuskil Aegviidus. Tal oli seal kaks kõrvuti korterit. Ühes elas tema ja teine seisis tühjana. Seda korterit pakkuski ta minule ööbimiseks. 

Me ei olnud varem kohtunud, aga kuna ta oli mu südame võitnud, siis olin nõus minema. Ma ei mõelnud sealjuures kordagi, et midagi halba juhtuda võiks. Nimelt istusin siis Tallinnas õhtul viimasele rongile. Emale olin ma valetanud, et lähen sõbranna juurde filmi vaatama. Selgus aga, et ema oli mul selle rongi peal tööl. Niisiis seletasin talle, et sõbranna elab seal Aegviidus ja tema vend tuleb mulle rongijaama autoga vastu. Ja hommikul tulen selle sama vennaga esimese rongi peale. Vend pidi tööle minema ja mina siis koju. Õnnestus emale kogu jutt kokku hämada ja saingi Tiiduga kokku. 

Ta tuli mulle vastu koos oma sõbraga. Mäletan, et tal oli väga vilets ja romu auto. Pikk tee metsa vahel pimedas sõitmist ja lõpuks jõudsime kohale. Tuppa jõudes oli väga ebameeldiv tunne - õhus oli tunda niiskuse lõhna, mööbel ja sisustus oli kõik väga vana. Niisiis istusime natuke aega köögis ja rääkisime juttu. Siis saatis ta mu kõrvalkorterisse, nagu lubatud, magama. Ukse keeras ta oma võtmega lukku. Hommikul äratas ta mind väga varakult. Rongijaama oli väga pikk tee, mida me pidime paduvihmaga jalgsi minema. Rohkem ma Tiiduga ei kohtunud ega suhelnud. See oli vastastikune suhtluse katkestamine. 

Mõtlen siiani vahel hirmuga, mis oleks võinud tegelikult olla, kui ma oma ema ei oleks rongis kohanud. Kui ma ei oleks talle seletanud, kuhu ma täpsemalt lähen. Kas ma oleksin siis samamoodi jõudnud õnnelikult koju tagasi. Võimalik, et Tiit ehmus, kui kuulis, et ma rääkisin, kuhu ma tulen. Samas võimalik, et tal ei olnudki midagi halba kavas. Aga tõde ei saa ma kunagi teada.

See minu kogetud lugu ongi pannud mind mõtlema sellest, kui lihtne on noort teismelist neidu meelitada. Ma loodan, et tulevikus emaks saades suudan ma oma lastega luua piisavalt usaldusväärse suhte.

Buduaarile 22-aastaselt Kristiinalt

PS! Kui sul on rääkida oma õpetlik või huvitav tõestisündinud lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot. Kasutada võib ka varjunime.