Kui armastus on pime

Kadri Põldma
[email protected]

Kindlasti on igaühe tutvusringkonnas selliseid paare, keda kõik kadestavad. Nad ei vaidle kunagi, nad hoiavad alati üksteisel käest kinni ja teevad üksteisele komplimente. Kadestamisväärt, kas pole? Milles siis probleem?

Tegelikkuses on paljud sellised paarid vaid pealtnäha ideaalsed. Paljudes suhetes on nii, et ka mehe arvates on kõik kõige paremas korras. Naine aga kannatab pidevat tögamist ja alandust ja teeb kõik nii, et mehele meele järgi olla. Miks? Ehk sellepärast et armastus on nii suur ning vigadest vaadatakse mööda.

Kas olete tähele pannud, et kui mehega vaidlema minna, siis jääb tavaliselt alati tema sõna peale? Nii see lihtsalt peab minema. Paljud naised on alguses proovinud mehega vaielda ja oma seisukohta (mis tihti kipub ka õige olema) selgeks teha, kuid siis solvub mees sootuks või võtab vaidlus tüli mõõdud. Enamus rahumeelseid naisi teab, et mehega vaielda pole mõtet, tuleb leppida tema arusaamadega ja suruda rahu huvides mõnikord enda omad maha.

Kaire (22-aastane modell) elab juba 5 aastat koos oma mehega, keda ta väga armastab. Kaire sõbrannade arvates on ta mees üks ülbe egoist, kuid naine ise ei saa sellest kuidagi aru ning armastab oma meest palavalt ja jäägitult. Kaire teeb kodus kõik kodutööd üksi ära ja jõuab veel mehele selle kõrvalt hea naine olla ning mehega kuni 4 korda päevas seksida. Peale kõige kasvatab ta ka kolme last. Sõbrannad on talle ammu öelnud, et teda kasutatakse ära ning ta vääriks paremat. Aga ei. Kaire elab ainult oma mehele ning täidab selle soovid nagu oleks Kaire kuldkalake, ainult selle vahega, et 3 soovi asemel saab mees talt lõpmatul arvul soove küsida. Peale kõige selle ütles Kaire mees talle veel seda, et armastab lapsi naisest palju rohkem, sest need on tema enda liha ja veri, Kaire on aga põhimõtteliselt võõras inimene. Kaire hoiab oma roosasid prille ees ning ülistab ja kummardab oma meest igal hetkel. 

Hanna (30- aastane küünetehnik) mees on pealtnäha kõige leebem kompu üldse. Mida teised ei tea on see, et kodus on Hanna mees haiglaselt armukade. Kui paarike koos peol käib, on kõik hästi. Mis aga kodus saama hakkab on lausa hullumeelne. Mees hakkab Hannat süüdistama erinevate meestega flirtimises ning teeb Hanna tuju võimalikult halvaks. Kord on Hannal liiga paljastavad riided, kord teeb ta meestele silma. „Ükskord läks mul sodi silma ning hoidsin seda siis veidi kissis, pärast sain kodus kõvasti sõimata, nimelt olevat ma peol pooltele meestele silma teinud,” räägib Hanna. „Vahepeal ähvardab mees mind maha jätta asjade eest, mida ma teinudki pole, nutan siis ööd ja päevad ja palun jumalat, et ta minu juurde jääks, annaksin talle kõik andeks, las magab kasvõi teise naisega, peamine, et ta lõpuks minu juurde tagasi tuleks! Söön kangeid rahusteid, mees seda ei tea. Ilma nendeta ei suudaks ma toime tulla. Armastan oma meest väga, kahjuks ei ole ta sellist tüüpi inimene, kes mind lohutaks või küsiks mis viga on.”

Tekib küsimus, et MIKS need naised oma meestele midagi öelda ei julge? Miks lasevad naised end tühjaks kohaks pidada?

Nii Hanna kui Kaire ütlevad, et on proovinud mehele selle kohta vihjeid anda, kuidas paremini käituda, aga see mis siis saama hakkab on oodatust vastupidine. Mees hakkab süüdistama naist ning pöörab asja kibekiirelt ümber. Lõpuks on naisel selline tunne nagu ta olekski kõigis maailma asjades süüdi ning mis kõige hullem, jääbki seda ise uskuma. Teinekord enam mehele midagi nina alla hõõruma ei minda ning võetakse kõik solk enda kanda. Nii tekivadki naised, kes suurest armastusest lasevad enda meestel endale kõikvõimalikel viisidel haiget teha. Siit küsimus, kui armastus teeb haiget, kas see siis on üldse armastus?