Reklaam sulgub sekundi pärast

Kui lõunamaa mees röövib südame

Juba ammu ei ületa uudise künnist järjekordne teade tuttava või tuttava tuttava naisterahva ühteheitmisest mõne lõunamaist päritolu pruunisilmse ja -jumelise meesolendiga. Suure tõenäosusega ei tule lõunamaadesse õpi- või elureisile siirdunud kaunid eesti neidised kodumaale enam tagasi. Kui viimane siiski juhtuma peaks, siis võib enam kui kindel olla, et kaasa tuleb või ootama jääb üks kuumavereliselt tuksuv süda jumekas ümbrises. Iseasi muidugi, kui kauaks tuline „amor“ vahemaale või meie karges kliimas ümbritsevate inimeste eestlaslikult jahedas ja vaoshoitult (kuigi vahel võib kuraasikalt välja luua ka teine äärmus) taunivas suhtumises võõrapärasesse, vastu peab.

Juba ammu ei ületa uudise künnist järjekordne teade tuttava või tuttava tuttava naisterahva ühteheitmisest mõne lõunamaist päritolu pruunisilmse ja -jumelise meesolendiga. Suure tõenäosusega ei tule lõunamaadesse õpi- või elureisile siirdunud kaunid eesti neidised kodumaale enam tagasi. Kui viimane siiski juhtuma peaks, siis võib enam kui kindel olla, et kaasa tuleb või ootama jääb üks kuumavereliselt tuksuv süda jumekas ümbrises. Iseasi muidugi, kui kauaks tuline „amor“ vahemaa tõttu või siis meie karges kliimas ja ümbritsevate inimeste eestlaslikult jahedas ning vaoshoitult (kuigi vahel võib kuraasikalt välja luua ka teine äärmus) taunivas suhtumises võõrapärasesse, vastu peab.

Milles seisneb lõunamaa meeste fenomenaalsus? Miks enamus eesti neidiseid nende tuliste pilkude ja komplimentide paitusel sulavad? Kas eesti mees on tõesti külm ja tundetu? Kas eesti naise armastust on lihtne võita nõretavate komplimentidega? Neile ja veel mitmele küsimusele vastavad kolm eestlannat, kellel kõigil on lõunamaa meestega kogemusi.


Suhted peamiselt välismaalastega

Kristel (27) on naine, kellel on mitmeid suhteid olnud välismaiste meestega, peamiselt siis lõunamaist päritolu. Küsimusele, miks see nii on ja miks ta ei eelistab välismaist kodumaisele, vastab ta järgnevat:
„Tegelikult ei ole ma nii plaaninud. Ma olen n-ö vanamoodne naine ja kõik minu mehed on mu ellu ise tulnud, ma pole kedagi kindlat taga ajanud. Et enamus neist on olnud välismaalased, siis võib mulje jääda, et ma eelistan välismaa mehi. See pole nii. Kuna ma reisin palju nii tööalaselt kui ka isiklikust reisihuvist ja valdan vabalt mitut võõrkeelt, siis peaaegu alati tutvun ka mõne mehega. Millegipärast on nii kujunenud, et aktiivsemad ja julgemad on just välismaalased ja ma leian nendega kergemini ühise keele. Isegi Eestis lähenevad mulle rohkem välismaalased kui kohalikud mehed. Kuna ma ise olen hele, siis vastandite tõmbumise seaduse järgi meeldivad mulle tõmmumad mehed ja eks tõmmud ole ju enamasti lõunamaalased. Mida ma olen täheldanud, on see, et lõunamaa meestega on lõbusam – nad naudivad elu ja on käitumiselt/olemiselt vabamad. Kuna mulle meeldib väga tantsida, siis olen mitme mehega tutvunud ööklubis ja olen tantsinud ennast sõna otseses mõttes hingetuks. Selles suhtes meeldivad mulle jah lõunamaalased. Neis on tuld ja elu, nad sütitavad mindki. Need mehed, kellega minul on suhe olnud, on mulle meeldinud ka inimestena, mitte ainult oma pruunide silmade ja tantsuoskuse pärast. Suhtumine minusse kui naisesse, perekonda, lähedastesse, mehe haridustase ja ambitsioonikus, tema eluterve maailmavaade, oskus tundeid väljendada ja muud sellised tegurid - need on mind võlunud.
Pere tahaksin siiski luua eesti mehega, kasvatada oma lapsi Eestis, aga ma ei tea, kas nii läheb. Millegipärast on jäänud mulje, et eesti mehed ei märka mind, eelistavad rohkem „beibe“ tüüpi naisi, või nad ei julge läheneda, ei tea.“


Egotripid lõunamaadesse

Tanja (34) soovitab naistel, kes vallalised, just lahku läinud või vajavad lihtsalt oma naiselikule egole turgutust, reisida lõunamaadesse.
„Mulle meeldib reisida lõunamaades, mitte ainult kliima, vaid ka inimeste pärast. Saan alati palju tähelepanu, komplimente, kohtingukutseid. Kohtamas ma enam ei käi reiside ajal, kuna elan nüüd uue mehega koos, aga vanasti tegin seda küll. Ma abiellusin väga noorelt, sain 9 kuu pärast emaks ja lahutasin kolm aastat hiljem, kuna mees oli vägivaldne ja pettis mind. Minu süda oli murtud ja ma ei teadnud enam oma väärtust naisena. Uskusin, et olin selle millegagi ära teeninud. Peale lahkuminekut olin mitu kuud masenduses, kuidagi vegeteerisin ja täitsin kohustusi nii tööl kui ka lapsevanemana, kuni ühel päeval tegi sõbranna ettepaneku reisile minna. Tegime otsuse teoks ja sõitsime kaheks nädalaks Egiptusesse. See reis muutis mind naisena jälle enesekindlaks. Meeletu tähelepanu kõikjal ja lühisuhe kohaliku reisijuhiga tõid tagasi usu endasse. Mul on kahju sellest noorest mehest, sest vist murdsin ta südame, aga meie suhe oleks olnud võimatu. Kuid minule mõjus ka see lühike aeg egolaksuna. Hiljem oma vallaliseelu jooksul olen käinud mitmes lõunamaariigis ja samamoodi seigelnud. Romantikat ja kirge on jagunud ja ühest suhtest kasvas ka pikem suhe, kuid vahemaa tõttu läks see siiski lõhki. Nüüd olen jälle abielus ja minu reisid pole enam sellist laadi. Reisida meeldib mulle ikka ja tähelepanu ning väikest flirti naudin siiani, kuid sellega asi ka piirdub. Olen oma mehele truu. Ta pole küll väga romantiline, ei räägi armastusest, aga ta on töökas ja tubli, pakub mulle ja mu pojale turvatunnet. See on mulle väga oluline.“


Abielus hispaanlasega

Kersti (31), jättis oma kallima pärast kodumaa ja kolis päikeselisse Hispaaniasse ning on rahul ja õnnelik oma valikuga.
„Hispaania keel ja maa on alati mu hinges olnud, kuid ma poleks arvanud, et ühel päeval siia elama kolin. Olin varem mitmeid kordi Hispaaniasse reisinud ja lühiajaliselt siin ka elanud, aga tol ajal tahtsin tagasi koju, sest mind ootas tagasi mu tollane kallim. Eesti kallimaga läksime küll lahku (ta ei jõudnud mind ära oodata), kuid saime mõne aasta pärast taas kokku. Kokku-lahku kestis meie suhe 7 aastat, siis tegin kindla otsuse peale järjekordset lahkuminekut, et nüüd on kõik. Meie armastus oli hääbunud, olime teineteisele liiga palju haiget teinud. Oma hispaanlasega kohtusin Eestis kaks aastat tagasi. Ta oli puhkusereisil ja kohtusin temaga tänaval – ta küsis teed. Jäime natukeseks vestlema ja hiljem kutsus ta mu ööklubisse tantsima. Otsustasin minna. Sellest hetkest sai alguse meie kirglik suhe. Ta oli minu kodulinnas kolm päeva ja kõik need päevad veetis minuga. Ma ei oodanud sellelt suhtelt midagi, arvasin, et see jääb lühiajaliseks seikluseks, kuid me armusime mõlemad hetkega ja see oli vastupandamatu, eriline tunne. Oma lahkumise õhtul olid tal pisarad silmis. See liigutas mind. Järgmisel päeval ta juba kirjutas, siis saatis lilli, helistas ja rääkis tunnetest. Olin meelitatud, kuid siiski kahtlev. Mõtlesin, et räägi, räägi, lõunamaa Casanova, aga endal süda laulis sees. Ta oli väga järjekindel, asus kohe koju jõudes meie kohtumisi planeerima ja varsti saatis mulle juba piletid Hispaaniasse. Tänu just tema initsiatiivile sai alguse meie kaugsuhe. Kaugsuhtes olime olnud natuke üle poole aasta, kui ühisel puhkusereisil tegi ta mulle äkki abieluettepaneku.  Kuu aega hiljem kolisin juba tema juurde. Ma ei kahetse mitte midagi, sest tunnen, et olen temaga õnnelik. Esimest korda elus tunnen, et mees mind tõesti armastab ja viisil, nagu mina vajan. Mõnele võib-olla tundub ta liiga romantiline või tundlik, aga mulle see sobib. Mulle meeldib tunda kirge, et ma olen tähtis, oluline, et mulle pööratakse palju tähelepanu ja igal moel minu eest hoolitsetakse. Tänaseks olen leidnud endale ka töö ja kõik kohanemisraskused on seljataga. Olen siin, Hispaanias, tõesti õnnelik ja minu elus on palju armastust. Mina soovitan inimestel oma südant järgida - seal kus on sinu süda, on ka sinu kodu.“

 

 

Katrin Niit