Kuidas armastus meid muudab

Armastus muudab inimest, nii positiivses kui negatiivses mõttes, paneb meid erinevalt ja kaaslasele vahel nii arusaamatult käituma. Ma ei räägi siin armumisest, kus ilmnevad eelkõige meie parimad omadused, antakse endast palju ja tehakse kõik, et koos hea oleks.

Räägin sellest, mis järgneb. Vahel on tunne, et armumine ongi see parim, mida tasub otsida, sest siis on kõik hästi. Pole minevikuvarje, tagasilööke, kahtlusi ja väikseid/suuri pettumusi. On väike osa teadlikku meeldivat reaalsust ja suurem osa idealiseeritud tulevikku suunatud illusioone.

Armastus toob meid maa peale tagasi. Me pole enam „pimedas ja pimestavas“ armumisajas, kus kaaslase head küljed domineerivad ja tema vead kahanevad imepisikesteks armsateks veidrusteks. Kõik meie head ja vead tulevad võrdselt esile, on kui suurendusklaasi all. Me anname ja saame palju head (ideaalis), samas saame vahel väga haiget ning põhjustame ise valu. Mõnikord tahtmatult, teinekord teadlikult. Selline on tõelise läheduse (füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja hingelise) saavutamise protsess. Sel ajal õpime ennast ja kaaslast paremini tundma, põimime oma ainukordsed arengulood ja isiksused kolmandaks olemuslikuks üksuseks – meie suhteks.

Kuidas muutub naine?
Tihti öeldakse, et naised oskavad väga hästi rääkida, kuidas mehed läheduse ja intiimsuse kasvades muutuvad, kuid enda paratamatut muutumist nad ei näe.
Kõige rohkem kurdavad mehed selle üle, et naine on muutunud: kas liiga tujukaks, melanhoolseks, kontrollivaks, näägutavaks või kamandajaks. Need on meestele kõige vastumeelsemad omadused naiste juures.

Võtame näiteks selle, miks naistel on vahel uskumatult paha tuju, isegi siis kui midagi kohutavat pole juhtunudki? Selline tujukus ilmneb siis kui on juba saavutatud turvaline lähedus - on jagatud vastastikust usaldust ja armastust. Mina tean seda muutumist väga hästi oma kogemustest. Olen aru saanud, et mul käivad sellised tujud regulaarselt, sama regulaarselt nagu kuupuhastus, kuid see aeg tavaliselt ei kattu.
Paha tuju vallandajaks võib olla ükskõik mis: armastatud mehe hoolimatu käitumine (minu arvates), halb tööpäev, sõnavahetus kellegagi või mõni ebameeldiv seik, kuid selle võib vallandada ka näiliselt täiesti tühine asi. Vallandajal ei ole siin isegi tähtsust.
Nii, mida ma siis teen? Olen tujukas, hellik, abitu, noriv, masenduses, süüdistav ja tõrges. Mõnikord nutan. Kõik uskumatult halvad omadused löövad korraga välja. See on nagu alateadvuse musta kaevu kukkumine. Ja sealt ma tulen välja alles siis, kui olen põhjas ära käinud.
Samas nii vastumeelselt ja tõrjuvalt kui ma ka ei käitu, vajan sel hetkel väga mehe toetust, hellust, tähelepanu ja topeltarmastust. Mingil kummalise paradoksina näitab see tema armastuse suurust, kui ta jääb mu kõrvale ja talub mu vastikuid tujusid, isegi kui sel ei näi olevat mingit mõistusega seletatavat põhjust.

Õnneks pole ma ainus „imelik“ naissoo esindaja. Emotsionaalsed tõusud ja langused on osa naise natuurist. Tõusuaeg on viljakas - andev, hell ja usaldav. Mõõnaperiood on puhastuse- ja saamise aeg. Sel ajal pole naine võimeline andma mehele midagi. Tema armastuse anumad on tühjad. Ta on ennast ära jaganud. Kui ta saab oma masenduse turvaliselt välja elada ja mees ei põgene, vaid jääb naise kõrvale, siis anumad täituvad taas. Nii nagu laine peab põhjas ära käima, et tõusta, peab naine emotsionaalselt murduma, et jälle anda. Sellisel hetkel naine vajab mehe armastust ja toetust rohkem kui kunagi varem, mida kahjuks enamus mehi ei mõista. Mehel on väga lihtne armastada naist, kes on õnnelik ja rõõmus, kuid ta tõmbub eemale kui viimane on masendunud ja õnnetu.

Kuidas mees muutub?
{:313122 width=120 height=181 align=right}Nii nagu naine, muutub ka mees intiimsuhtes. Mitte samamoodi, vaid omamoodi – mehe moodi. Kõik naised oskavad üksmeelselt sel teemal kaasa rääkida. Mõned näited: ta ei tee enam nii palju komplimente, ei ole nii romantiline kui „käimise“ ajal, tahab rohkem omaette olla - veeta aega üksi või koos sõpradega, vahel tundub väga tuim ja eemalolev, mõnikord muutub liiga mugavaks, ei näita välja tundeid, ei räägi. Need on naiste peamised kaebused. Sellele lisandub vahel proosaline tõdemus – ta vist ei armasta mind enam, miks muidu ta on nii muutunud.

Mehele nii omane muutumine – aeg-ajalt eemale tõmbumine on naisi kõige rohkem ehmatav. Naised tahavad lähedust, probleemide ilmnemisel rääkida nii kaua kui kõik on selge ja saavutatakse taas emotsionaalne liit. Kuid mida teeb tüüpiline mees? Pean silmas siin eriti maskuliinset varianti. Probleemide ilmnedes ei kuule ta suust tükk aega midagi. Ta sulgub mingisse oma dimensiooni, ei kuula, ei räägi, nohistab tusaselt omaette. Sel ajal on ta vestlusteemad vaid olme- ja argitasandil, sõnavara nii kasin kui olla saab ja silmis tühi kalapilk. Probleemi väljapigistamisprotsess päädib endasse sulgumise, emotsionaalse või füüsilise distantseerumise ning lakoonilise „ vajan ruumi“ või „tahan omaette olla“ avaldusega. Tüüpiline naine seda ei mõista ja püüab teha kõik, et teada saada, mis on juhtunud. See tal loomulikult ei õnnestu. Kui naine on juba lootust kaotamas ja masenduses, tuleb mees tagasi oma dimensioonist nagu poleks ära olnudki.

Miks siis mees niimoodi muutub?
Kui suhtekirjandusse süüvida, seda tõsimeelselt uskuda, on see igati normaalne nähtus. Mees nimelt vajab „ära käimist“. Ka kindlas püsisuhtes ei kao mehe vabaduseihalus. Lähedases intiimsuhtes olles kaotab ta end teatud mõttes. „Ära käimine“ taastab ta isikupiirid ja rahuldab autonoomia vajaduse. Kui reaalselt pole võimalik ära minna, toimub see mentaalselt. Sel hetkel pole tal naisele midagi anda. See on tema enda aeg. Eneseleidmise ja taastumise aeg. Nii nagu naine puhastub emotsionaalselt ja vajab siis mehe toetust ja lähedust, vajab mees sel hetkel, et naine teda ei vajaks ja rahule jätaks. Kui ta saab turvaliselt ja tülideta eemale tõmbuda, tuleb ta mõne aja pärast tagasi ja armastab naist nii nagu viimane vajab. Naine peab selle aja lihtsalt üle elama.

Kuidas muutustega toime tulla?
Mõnikord on armastuse andmine ja saamine raskem, kui alguses arvata oskame. Kaaslase muutumist tõlgendatakse ekslikult mittearmastamisena. Põhiliselt tuleb see meie erinevustest. Naine ja mees on erinevad, mitte ainult füüsiliselt, nad ka räägivad, mõtlevad, tunnevad, reageerivad, vastutavad ja armastavad erinevalt ning neil on erinevad vajadused ja väärtushinnangud. Kuidas me lõimume, kui edukas ja armastav saab olema meie suhe, sõltub meie mõlema minevikutaagast, isiksuseomadustest, kui maskuliinsed või feminiinsed me oleme, valmisolekust õppida tundma ja aktsepteerida oma kaaslase erinevusi, vajadusi ja soove. Viimase osas on naised kindlasti arenenum sugupool.
Võhikud tunnete alal (mehed) võiksid sama innukalt sukelduda lähisuhete ja armastuse maailma, nagu nad teevad seda spordi-, tehnika-, porno-, ja virtuaalmaailma puhul. Siis oleks kindlasti vähem vääritimõistmist ja haavumist ning muutused ei hirmutaks enam, vaid arendaks ja kasvataks meid, nii isiksuste kui armastajatena.

Katrin Niit
Buduaari arhiiv