Liliani lugu: mehe kolimine välismaale päästis meie abielu

Liliani lugu: mehe kolimine välismaale päästis meie abielu

Ma olen noor kahe lapse ema, varajastes 20ndates. Elan pealinnas meile väga isikupärases avaras korteris kahe väikse lapsega. Elu ei ole kerge, kuid mu abielu pole olnud kunagi tugevam ja parem. Ma abiellusin, kui olin just saanud 19aastaseks, tema oli 6 aastat vanem. Nüüdseks on täitunud 3 abieluaastat ning meie suhe on tugevam kui ei kunagi varem. 

Ma olen noor kahe lapse ema, varajastes 20ndates. Elan pealinnas meile väga isikupärases avaras korteris kahe väikse lapsega. Elu ei ole kerge, kuid mu abielu pole olnud kunagi tugevam ja parem. Ma abiellusin, kui olin just saanud 19aastaseks, tema oli 6 aastat vanem. Nüüdseks on täitunud 3 abieluaastat ning meie suhe on tugevam kui ei kunagi varem. 

Kõik sai alguse koolist, kus kohtusime. Tema oli pikk, tugeva kehaehitusega meremees. Mina aga temperamentne pealinnatüdruk. Klappisime kohe, kuid ega tülidki ennast oodata lasknud. Kolisime kokku, kui olime koos olnud 3 kuud ja kihlusime, kui olime paar olnud kõigest 6 kuud. Peale kihlumist jäin ka kohe lapseootele. Mees muidugi lasi saluute ja teatas kõigile sõpradele ja perele suure rõõmuga, et saab isaks. Minagi olin joovastuses, sest armastus oli suur, tunne oli õige ja laps igati oodatud. Mees lõpetas kooli uue erialaga ning läks tööle, kahjuks majanduslangus jõudis ka meie pereni ning elasime väga raskelt seda aega üle. Kolisime aina odavamatesse korteritesse, kuid võlad kasvasid. Meil tekkis palju pingeid ja suhe oli karile jooksmas.

Mu abikaasale meeldib väga käia pidudel või neid ise korraldada, ning ma ütlen ausalt, mind see ei häirinud. Istusin lapsega kodus, kui tema nädalavahetustel pidudel käis. Las mees elab ennast parem välja, kui et passib minuga kodus ja on närviline. Kui ta sai pidutsemas käia, oli temaga väga lihtne suhelda. Ja kuna meil oli väga rahulik laps, siis ei vajanud ma erilist abi ka tema hooldamisel. 

Mis aga puutub sellesse tüüpilisse naiselikku armukadedusse, siis mul seda ei olnud. Ma teadsin, et ma olen talle parim naine ja ta armastab mind ja oma last üle kõige. Ta on küll vägev peoloom, kuid nagu ta sõbrad ütlevad, ta on reserveeritud. Samamoodi usaldan teda väga sellepärast, et tean alati, kellega ja kus ta on, kuigi seda ei tea ma kunagi, kas ta tuleb öösel, hommikul või järgmise päeva pärastlõunal :D. Kuid mis tähtsust sel ongi? Ta ju helistab või saadab mulle pidevalt sõnumi, mis plaan neil edasi teha on, kuhu minna, ning et temaga on kõik korras. Samamoodi vastab ta alati mu kõnedele ja kui ei vasta, siis helistab kohe, kui on märganud, et olen talle helistanud.

Ometigi tekkisid võlguelamisest meie perre suured mured ja me olime väga närvilised. Lõpuks sain ma tööle mindud ning hakkasin praktiliselt tööl elama. Tema viis lapse lasteaeda ning tõi ta sealt ka ära. Ma töötan iluteeninduses ja igaüks, kes töötab sel alal, teab, et jõulud, kevad ja suvi on need kõige kiiremad ajad. Minu töökoormusest tekkis samuti tülisid. Loomulikult leidsin ma ka uusi sõpru ning mõned ka vastassoost. Ka sellest tuli meie vahel meeletuid tülisid. Tema arvates ei vaadanud need mehed mind sõbra pilguga ning see talle ei meeldinud. Lõpuks sai sellest kõigest siiber ning me ei rääkinud enam omavahel, elasime sissepoole, kui suhtlesime, siis oli see pigem nääklemine.

Seejärel otsustas mees omapäi, et läheme välismaale ning loome seal endale uue tuleviku. Mina sellega päris nõus ei olnud, kuid ega ma teda ka ei takistanud. Ajasime viisaasju ja plaanisime elu kaugel Eestist. Mingi hetk hakkasin ennast veidralt tundma ning kahtlustasin, et olen rase. Arst kinnitas mu kahtlusi ning ilmselgelt olime sellest mehega häiritud, kuna mina olin kindel, et võõras riigis ma oma last ei sünnita. Paar nädalat hiljem läks abikaasa raske südamega lennukile ning mina jäin vanema lapsega Eestisse teise lapse sündi ootama. Olin kindel, et me läheme lahku, mina ei jõua teda ära oodata ning tema mind ja lapsi. Olin kindel, et me jääme kaugeks teineteisest. Eriti kuna ajavahe oli hullumeelselt suur. See tähendas seda, et me saime suhelda kas öösel või varahommikul.

Omeitigi muutus kõik hoopis paremaks. Me hakkasime teineteisega jälle suhtlema, jagasime oma päeva kogemusi, muresid ja rõõme, olime teineteisele moraalselt toeks. Hakkasime meenutama, miks me üldse seda ühist eluteed käima hakkasime. Ma hakkasin nägema seda, mida ta tegelikult meie heaks teinud ja tegemas on või ohverdanud on. Sama nägi ka tema. Ta hakkas mind rohkem hindama ning mu tööd tunnustama, mitte naeruvääristama nagu seda enne tegi. Samamoodi meenutasime koos neid tülisid ning naersime nende üle, sest need olid tõesti rumalad ning vahel tunnen südames valu, kui mõtlen, et nende rumalate tülide pärast oleksime me ehk lahku läinud. Nüüd, kui tekib mure või probleem, räägime sellest kohe ning ei saada teinteist kuu peale, kuulame, mis on kaaslasel südamel ning üritame mõista muret, nagu see oleks enda oma. Kui ei mõista, siis rahuneme maha ja räägime sellest hiljem, kui pea on selge ja ei ole enam neid värskeid ja rumalaid emotsioone. 

Tänaseks on meie teine laps samuti sündinud. Kahjuks isa lapse sünni juures olla ei saanud ning kohtus oma teise lapsega alles siis, kui laps oli 7 kuu vanune. Kohtumine oli väga emotsionaalne ning ta hoidis oma lapsi ja mind vist 20 minutit nii kõvasti enda vastu. Kui ta last vaatama tuli, jäime esialgu mõneks ajaks Eestisse, kuid kolime varsti kõik koos välismaale. 

Kuigi meid päästis teineteisest eemalolek, ei tohiks siiski väga kergelt suhetele alla vanduda. Tänapäeval on perekonnaväärtused kuidagi väga langenud või puuduvad üldse. Õppisime lahus elades paremini probleeme lahendama, sest probleemidega silmitsi seistes ei saanud me teineteist süüdistada, kuna ajavahe oli meeletult suur ning see andis aega analüüsida enda ja tema käitumist ja seda, kuidas saaks olukorda lahendada. Oluline on meeles pidada, et sinu kaaslane või perekond ei ole iseenesestmõistetav, need inimesed on meile õnnistuseks.

 

Buduaarile Lilianilt

 

PS! Kui sul on rääkida lugu oma elust, mis on põnev või õpetlik, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.