Lugu elust enesest: mu mees on aastaid elanud kaksikelu

77 kommentaari
Lugu elust enesest: mu mees on aastaid elanud kaksikelu

Olen Buduaari lugeja silmis tõenäoliselt vanema generatsiooni esindaja, 42-aastane Tallinna naine, kes siiani eluga ilusti hakkama saanud. Räägin teile oma loo, et oleksite targemad kui mina. See kõlab inetult, aga naised, palun kontrollige oma mehi rohkem, ärge usaldage iga tema sõna ja väidet. Kogu aeg ei pea kõike kontrollima, aga pisteline kontroll on väga teretulnud ja hoiab ära võimaluse, et elate 20 aastat pimeduses ja valedes. 

Olen Buduaari lugeja silmis tõenäoliselt vanema generatsiooni esindaja, 42-aastane Tallinna naine, kes siiani eluga ilusti hakkama saanud. Räägin teile oma loo, et oleksite targemad kui mina. See kõlab inetult, aga naised, palun kontrollige oma mehi rohkem, ärge usaldage iga tema sõna ja väidet. Kogu aeg ei pea kõike kontrollima, aga pisteline kontroll on väga teretulnud ja hoiab ära võimaluse, et elate 20 aastat pimeduses ja valedes. 

Olen mehega abielus olnud 20 aastat ning meil on kaks imekena ja toredat last. Paar kuud tagasi sain õõvastava saladuse jälile – meie pealtnäha õnneliku abielu jooksul on mehel olnud rohkelt armuafääre ja lisaks kõigele 8-kuune poeg. Kõik tuli välja väga ootamatult. See naine, minu mehe uue lapse ema, helistas meie kodusele numbrile ja rääkis mulle kõik ära, mida ta teab. Ütles, kes ta on ja kus ta sai tuttavaks minu mehega ning kuidas nad said lapse. Selgus, et laps pandi hakkama juhuslikult peale ööklubipidu ning selliseid öiseid seiklusi tuli neil ette kolm korda kahe kuu jooksul. Nad lahkusid koos klubist naise juurde ja paar tundi hiljem tuli mees koju, jättes mulje, et pidu venis pikale. Naine teadis, et mehel on perekond, aga nagu ta ise tunnistas, siis ei olnud see takistavaks teguriks ja ma olen kohati temaga nõus, ükskõik kui valus mul pole seda öelda. Sest truu peab olema ikka see, kes on abielus, mitte see, kes on vallaline. Kuna mees ei soovinud taas isaks saada, ja seda enam, et tegemist on nn armukese lapsega, siis leppisid nad kokku, et mees toetab teda ühekordselt, armuke teeb abordi ja teed lähevad lahku. Nad lõpetasidki suhtlemise, aga armuke, kes on ka juba 32-aastane, otsustas siiski lapse alles jätta. Lapsest sai mu mees teada, kui nad juhtusid kokku kuskil pangakontoris kolm kuud tagasi. Mees sai muidugi kohe aru, et laps on tema oma ja sai väga vihaseks, et armuke kokkulepet ei pidanud. Aumehena otsustas ta seda last toetama hakata, aga ei soovinud mulle haiget teha ja soovis, et mina ei saaks sellest kunagi teada ega polnud nõus mind ja perekonda informeerima. Armuke arvas siiski teisiti. Ta ütles, et ta oma vanemad on surnud ja õdesid-vendi tal pole ning meie lapsed on selle väikese beebipoisi ainukesed sugulased. Sel põhjusel soovis ta väga,  et nad omavahel tuttavaks saaksid. Meie lapsed on 19- ja 9-aastased ja täna poleks neist küll mängukaaslasi, aga päris kurb on kindlasti kasvada üles nii, et sa ei tunne oma poolvendi või -õdesid. Nii me siis hakkasime selle naisega omavahel suhtlema, minu mehe teadmata. Ma ei saaks öelda, et meist said sõbrad, aga olime mõlemad ju omamoodi ohvrid ja aeg-ajalt juttu ajades kadus ära konkurents ja pahameel teineteise suhtes. Oleme isegi mõned korrad kokku saanud. Tegelikult olen sellele naisele väga tänulik, et ta mu silmad avas.

Kui ma alguses mehele rääkisin sellest kõnest, siis ta veenis mind, et tegu on hulluga, kes pressib lihtsalt raha välja. Rääkides naisega sain aru, et pole ta mingi hull – magistrikraadiga suurfirma pearaamatupidaja, kes saab ka ise ideaalselt hakkama oma lapse ülalpidamisega. Ma ei osanud kuskilt mujalt tõele kinnitust otsima minna, kui läksin kaardimoori juurde. Kaardimoor kinnitas mu kahtlusi – see naine rääkis tõtt ja laps oli minu mehe oma. Lisaks sain teada, et mu mees on mind ka varem petnud erinevate naistega ning ka praegu on käimas üks suhe. Loomulikult ei tunnistanud mees midagi vabatahtlikult üles, aga hakkasin asju uurima ja selgus, et nägijaid oli rohkem kui vaja. Isegi meie 19-aastane tütar teadis üht-teist, nagu näiteks seda, et isa käib ööklubides noorte naistega pidutsemas. Ma tõesti pole kunagi pidanud vajalikuks oma mehes kahelda, tema sõnu mitte uskuda või tema järel nuhkida ja nüüd tunnistan, et see on olnud suur viga. Ma arvasin, et kui meil on kõik omavahel hästi ja ta on armastav ja hooliv, siis sellest talle piisab, aga tagantjärele jääb mulje, et kogu see armastus ja hoolivus oli süümepiinadest tingitud suitsukate

Igatahes otsustasin mehe järel nuhkima hakata ja sain teada, et see uus pruut käis temaga ka viimasel ärireisil kaasas ning need reedeõhtused äripartneritega kohustuslikud söömaskäimised ei olegi mingid kohustused, vaid mehe läbinägelik plaan kodust hea ettekäändega ilma minuta välja saada. Mees on tihe ööklubide Teater ja BonBon külaline ning tuntud seltskonnalõvi, aga mina teadsin, et ta käib äripartneritega töö asjus väljas. Vaatasin ka tema telefoni – loomulikult ei olnud seal ühtegi salapärast sõnumit. Nii rumal ta pole ja on need kõik ära kustutanud. Küll aga leidsin nii telefonist kui arvutist rohkelt teiste naiste pilte ja põnevaid skype’i vestluseid. Kõige õõvastavamad olid pildid mingist noorest naisest alasti voodis. Need olid tehtud mobiiliga ja polnud kindlasti kuskilt netist tõmmatud – kvaliteet oli selleks liiga kehv. Tundsin, kuidas sellest hetkest mu süda lakkas peale 20 aastat teda armastamast.

Mis edasi saab, ma ei tea. Olen lihtsalt nördinud, pettunud, õnnetu. Võin ju lahutada abielu, aga see ei too tagasi 20 aastat kestnud pettust. Seda enam, et kõik need aastad on olnud väga kaunid ja õnnelikud ning ma ei kujuta ette, kus või kes võiks olla minu jaoks parem mees. Jah, ta on tõesti olnud väga hea mees, kui välja jätta see väike osa, millest ma ei teadnud. Vahel ma mõtlen, et oleksin tänaseni maailma kõige õnnelikum naine, kui ma ei oleks tõde teada saanud. Kas alati on vaja teada tõde?

Buduaari lugeja M.

 

 

Kui sul on rääkida oma lugu elust, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.