Mai lugu: pärast 8 koosoldud aastat sain teada, et pulmi ei tule kunagi!

36 kommentaari
Mai lugu: pärast 8 koosoldud aastat sain teada, et pulmi ei tule kunagi!

Igal inimesel on omad puudused, ka igal mehel. Küsimus on vaid selles, kas sa suudad nendega elada või mitte. Olen olnud koos oma mehe Rometiga 8 aastat, veetnud temaga parimad aastad oma elust ja seda mitte ainult vanuse poolest vaid ka sisu poolest, sest oleme teinud palju toredaid asju koos ning kogenud palju asju üheskoos esimest korda.

Igal inimesel on omad puudused, ka igal mehel. Küsimus on vaid selles, kas sa suudad nendega elada või mitte. Olen olnud koos oma mehe Rometiga 8 aastat, veetnud temaga parimad aastad oma elust ja seda mitte ainult vanuse poolest vaid ka sisu poolest, sest oleme teinud palju toredaid asju koos ning kogenud palju asju üheskoos esimest korda.

Oleme reisinud maailmas ja leidnud toredaid sõpru, sportinud ja armastanud, rokkinud ja palvetanud. Ma olen kristliku kasvatusega perekonnast, kus peetakse abielu väga tähtsaks. Hakkasin Rometiga koos olema, kui olin 20. Selles vanuses ei mõtle naine veel abielule, nautisime elu ja olime lihtsalt niisama õnnelikud. Ja ausalt öelda 20aastasena sa ei mõtle esimese asjana sellele, et tahaks ruttu abielluda. Kui neli aastat hakkas täis saama ja ülikool oli läbi, siis hakkas mu perekond vaikselt ka küsimusi esitama, kas ja kuna tulevad pulmad. Seda küsiti nii minu kui ka Rometi käest. Mina naisena ei ole osanud sellele kunagi vastata, olen vaid öelnud, et eks need pulmad ka tulevad kunagi, sest pidasin seda iseenesest mõistetavaks, et kui kas inimest otsustavad koos olla ja perekonna luua, siis nad ka abielluvad. Ka Rometi vastas alati midagi ebamäärast – kord ütles, et eks me anname neile kohe teada, kui pulmaplaanid paika saavad või ütles midagi humoorikat – pulmad on meil puu taga peidus vms. Aga mida aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin tahtma abielluda, sest meie suguvõsas on kõik naised abielus ja meie usk näeb ette, et mees ja naine heidavad end ühte abielu kaudu. Tavaliselt ma seda teemat üldse ei puuduta, sest ei ole tahtnud meest stressi alla panna ja olen oodanud nn üllatust, et kohe-kohe viskab ta põlve maha ja palub mind naiseks. Ja päris mitu korda on olnud selline tunne, et täna on see päev, aga tegelikult on ta hoopis kas nalja teinud või midagi muud mõelnud, kui on viinud mind üksikusse kohta ja mu ette põlvili heitnud. 

Romet on alati teadnud, et ma tahaksin abielluda, rääkisime sellest isegi esimesel õhtul, kui tuttavaks saime. Loomulikult ei ole ma kunagi tema käest otse küsinud, et millal ta kavatseb mu kätt paluda, aga see, et ametlik abiellumine on mulle tähtis, on ta alati teadnud. Eelmisel nädala, kui käisime sõprade pulmas (need olid vähemalt kümnendad meie sõprade pulmad viimase 8 aasta jooksul), siis tuli meil oma abiellumine jutuks. Võtsin julguse kokku ja jagasin oma emotsiooni pulma osas ning ütlesin, et tahaksin meie pulmas kanda analoogilist kleiti ja et abielluda kuskil rukkilillede sees põllu peal. Selle peale ütles Romet mulle sõnad, mis hävitasid minu kaheksa aastat ehitatud õhulossid. Ta ütles umbes midagi sellist: “Kallis, räägime asjad selgeks lõpuks. Ma tean, et sa ootad sõrmust, olen seda teadnud esimesest päevast, aga minust pole meest, kes abielluks. Ma lihtsalt ei usu abielusse. Ma arvan, et elu tuleb võtta kergelt ja seda tuleb nautida. Ja kui inimesed on koos õnnelikud, siis pole neil vaja tõenduseks paberit. Ja kui nad enam pole õnnelikud, siis tuleb lahku minna, mitte teisele ja iseendale koormaks olla. Mina olen olnud sinuga õnnelik ja ma ei näe põhjust praegu, miks see ei võiks edasi nii kesta. Aga kui sa soovid minust teha rõngastatud lindu, siis ma pole enam õnnelik. Ma tean seda kindlalt juba ette.”

Kuulasin selle jutu ära ja ei osanud midagi selle peale kosta. Kaheksa aastat olen ma olnud koos oma mehega, minust on tema kõrval saanud vana naine, ma olen 28, tahan lapsi ja abielu. Ja ta on kogu see aeg teadnud, et ma ootan sõrmust ning ta ei plaani seda mulle pakkuda, aga vaatamata sellele pole ta pidanud vajalikuks mulle seda öelda??? Kas tal tõesti pole nii palju lugupidamist minu vastu? See kõik on nii valus. See kõik tundub uskumatult alatu. Ma tean, et mul tuleb lahku minna, sest minu jaoks ainus mõeldav pereloomise vorm on abielu. Jääda lootma, et ta muutub, ei tundu reaalne. Aga nii raske on minna lahku inimesest, kellega sa oled õnnelik ja keda sa armastad ning kes armastab sind. 

Buduaarile Mailt
PS! Saada meile oma lugu info@buduaar.ee, iga avaldatud loo eest honorar.