Reklaam sulgub sekundi pärast

Mairi lugu: olin 3 kuuga saavutanud midagi, mida teised saavutavad aastatega

Kõik algas sellest, et ma asusin elama Tallinnasse ja astusin Tallinna tehnikaülikooli. Sellel ajal olid mul veel päris tugevad tunded eksi vastu ning ma olin päris kindel, et me lõpetame ikkagi koos, kuigi pendeldasime kokku-lahku ning ta käis salaja Tallinnas mul külas. Samas soovitasid mu vanemad mul eksiga lõpparve teha, kuna ma elan uute võimaluste linnas. Teisalt aga ütlesid mu sõbrad, et me oleme kokku loodud ja oleme varem või hiljem jälle koos. 

Kõik algas sellest, et ma asusin elama Tallinnasse ja astusin Tallinna tehnikaülikooli. Sellel ajal olid mul veel päris tugevad tunded eksi vastu ning ma olin päris kindel, et me lõpetame ikkagi koos, kuigi pendeldasime kokku-lahku ning ta käis salaja Tallinnas mul külas. Samas soovitasid mu vanemad mul eksiga lõpparve teha, kuna ma elan uute võimaluste linnas. Teisalt aga ütlesid mu sõbrad, et me oleme kokku loodud ja oleme varem või hiljem jälle koos. Saatusel olid minuga aga teised plaanid...

Kooliaasta algul oli meil aga rebaste ristimine ülikoolis ning seal tutvusime oma kursakaaslastega lähemalt ning üle said vaadatud ka meessoost kandidaadid. Ma teadsin, et ma ei hakka niikuinii oma kursakaaslasega suhet otsima, kuna mu eks oli mu klassivend gümnaasiumis ja see pendeldamine ei olnud just kõige meeldivam, eriti kui ollakse iga päev koos koolis ja peale kooli. Ja kuna ma olen kõige suitsetamisvastasem inimene maailmas, siis märkasin, et kõige kuumem kutt kursusel – Karl, suitsetab ning see juba viis ta minu silmis sõbratasandile. 

Lähenemas oli kursapidu, mida korraldas Karl. Kuigi enamusel oli ikka siider, vein või viski käes, olid kursakaaslased nii vaiksed ega osanud kuidagi olla, va mina, Karl ja üks vene verd vanem üliõpilane Aleksander. Ühel hetkel ma jäingi siis Aleksandriga kahekesi kööki rääkima ja teised kursakaaslased hakkasid elutoas arutama, kuidas me räägime ja naerame liiga kõvasti. Karl tuli siis minu juurde, palus, et ma korraks temaga teise tuppa läheksin ja hakkas siis rääkima, et tahtis lihtsalt korraks kahekesi jääda. Olime seal rääkinud umbes viis minutit, kui äkki ta hakkas poole jutu pealt mulle lähenema. Kuna ma olin endale juba selgeks teinud, et ma ei hakka kursakaaslasega teemat arendama, siis taganesin algul, kuid ka tema ei andnud alla ning kui mu selja taga olev kapp mind peatas, mõtlesin, et annan järele...

Järgmisel päeval oli mu eks jälle Tallinnas platsis, aga ma ei maininud midagi. Kursapeost kaks päeva hiljem tuli aga sõnum Karlilt, kes kirjutas, et loodab, et see polnud ühekordne ja küsis luba mind välja kutsuda. Mul oli parim sõbranna Tallinnas külas ja ma küsisin nõu, et mida teha, aga ka temal oli enda mehega palju jamasid ja see takistas teda väga süvenemast. Kuid juba järgmisel päeval uuris Karl, et kas ma saaksin talle rongijaama vastu minna ja ta koju viia. Ma olin kursapeol nii uhkelt rääkinud oma autost ja kaine autojuhi staatusest, et see polnud minu jaoks üldse probleemiks. Viisin ta koju ning sõitsin ise koju, kuid siis uuris ta, et kas saaks ka äkki minu juurde tulla, et saaks homme koos kooli minna. Mõtlesin, et noh, kursakatega peab häid suhteid hoidma, miks mitte?

Ja sealt see algaski  - algul viibis ta minu juures üle päeva, siis juba iga päev ja vahepeal käisin ka ise tema juures. Ta hambahari oli juba esimesel nädalal minu vannitoas, kuigi esimest kohtingut meil siiski polnud, olid siiski romantilised hetked küünalde, filmide ja veiniga. Siis kutsus ta mu juba oma sõbranna sünnipäevale, kus olid paljud ta sõbrad ja ma sain aru, et see on midagi tõsisemat. Seal me hakkasimegi siis ametlikult kokku, kui kursapeost oli möödunud 3 nädalat. Mu eksile see aga ei sobinud ning kuna meil oli veel Soome reis planeeritud, siis mõtlesime seal asjad selgeks rääkida. Soome reisilt jõudsime öösel tagasi ning Karl tuli mulle sadamasse vastu ning me läksime minu korterisse, kus oli lisaks mulle, Karlile ja mu eksile ka mu isa ja kaks sõbrannat. See oli meie kõigi jaoks vist kõige piinlikum öö, kuigi Karl rääkis, et sellest olukorrast saaks komöödia kirjutada. 

Kui me olime kuu aega koos olnud Karliga jäin ma rasedaks. Ma ei suutnud seda uskuda, kuid Karl võttis seda uudist nii rahulikult ning suutis ka minu maha rahustada. Ta oli nii toetav, et kirjutas ise rahaplaani ja kirjeldas, kuidas me lapsega hakkama saaks jne. Ma olin nii õnnelik, et ta nii elevil oli. Kaks nädalat hiljem olime me tutvunud juba üksteise suguvõsadega ning veetnud jõulud nii tema perega kui minu omaga.

Kaks kuud käima hakkamisest kolisime me kokku minu korterisse, kuna mehe asju oli vähem ja seega lihtsam kolida, kui kõiki minu asju. Nüüd teavad ka meie mõlema pered meie rasedusest ning kõik on õnnelikud ja toetavad. Muidugi uuritakse ka pulmade kohta, kuid neid planeerime peale lapse sündi. 

Ehk siis esimese kolme kuuga olime me saavutanud midagi, mille teised saavutavad aastatega, aga samas me ei saaks enam õnnelikumad olla, järelikult pidigi nii minema. 

 

 

Buduaarile Mairilt

 

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.