Marelle: kas tõeline armastus peab algama esimesest silmapilgust?

Marelle: kas tõeline armastus peab algama esimesest silmapilgust?

Jah, just seda küsin ma endalt iga päev: kas ainult tõeline, vastastikune, igikestev armastus teeb naise õnnelikuks? Ja kui seda ei ole ja ei tule, mis siis teha? Kas elada üksi õnnetult ja loota, et ühe päeval raamatupoes või oma kontorimaja liftis kohtad seda Õiget, te tunnete kohe teineteise ära ja elate õnnelikult elu lõpuni? Ma ei tea, kas ma jaksan enam seda oodata.

Just seda küsin ma endalt iga päev: kas ainult tõeline, vastastikune, igikestev armastus teeb naise õnnelikuks?
Ja kui seda ei ole ja ei tule, mis siis teha? Kas elada üksi õnnetult ja loota, et ühe päeval raamatupoes või oma kontorimaja liftis kohtad seda Õiget, te tunnete kohe teineteise ära ja elate õnnelikult elu lõpuni? Ma ei tea, kas ma jaksan enam seda oodata.

Olen 34-aastane üksikema ja nii mõndagi elus juba näinud. Olen koos elanud 3 mehega- esimene neist on ka minu lapse isa, kellega olime koos 8 aastat.  Ma olin siis 20, kui hakkasime koos elama, ja 22, kui saime lapse. Sellele ajale mõeldes, tundub, et ma ei teadnud mitte  midagi sellest, milline peaks mu mees olema, kellega tahaksin koos olla ja seetõttu see suhe ka ei õnnestunud. Olin kogenematu ja rahutu, sama oli ka tema.  Suhtest vabanemisele järgnesid seikluseaastad, kus suhtlesin põgusalt erinevate meestega.

Ja kui olin 30, kohtasin oma tõelist armastust. Tõttöelda ei saanudki ma sellest kohe esimesel hetkel aru. Ta oli mu kunagise boyfriendi  ( aga mitte eksmehe) sõber, keda ma omal ajal ei märganudki, kuid kellest oli 10 aastaga kasvanud just selline mees, kes mulle ideaalselt sobis. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, see oli armastus, mis kasvas iga päevaga ja ma usun, et just selline õige armastus peabki olema. Meil oli koos lihtsalt nii hea olla, ükskõik kas veetsime aega koos voodis, matkal, õhtusöögil või perega rulluiskudega ringi kimades. Unistasin ühisest elust ja ka  ühisest lapsest, aga sellest rääkides, sain alati aru, et talle need teemad ei meeldi. Ometi olin ma täiesti kindel, et see tunne on meil vastastikune, sest ma nägin, et ma tegin ta õnnelikuks meheks. Iga päev. Ja aina õnnelikumaks. Me olime parimad sõbrad. Aga peagi selgus, et ma olin valesti aru saanud.

Olime koos olnud ligi 3 aastat, kui ühel päeval teatas ta, et ei saa mind enam endale hoida, sest see oleks ülimalt egoistlik minu suhtes. Nimelt, ta ei armasta mind (mõttepaus, väääga pikk).
Ju ma pean teda tänama aususe eest, sest elada mehega, kes sind ei armasta, pole kindlasti kunagi minu soov. Nii me läksime lahku, mõlemad nutsime, igatsesime, aeg-ajalt helistasime ja kohtusime kui sõbrad.

Nüüd on sellest lahkuminekust möödas üks aasta. Veel paari kuu eest tegime viimase ühise õhtusöögi. Tema on üksi, pole kedagi leidnud. See õhtusöök oli nii lõbus ja mõnus- ma tundsin, nagu kõik oleks endine. Loomulikult rääkisime ka meist, nii minevikunaljadest kui tänasest päevast. Ta ütles, et ma olin parim naine ta elus ja ta siiani igatseb Meid taga. Kuid ta ei saanud mind endale hoida, sest ei armastanud mind nii nagu ma väärin. Aga mina armastasin teda endiselt, just nii nagu ta väärib. Pelgalt see A-sõna tema suust tõi külmavärinad mu kehale. Ma mõtlesin, et kas kõik või mitte midagi… ma pean seda küsima, sest muidu ma ei saa edasi liikuda oma eluga… ja ma küsisin: „aga kas nüüd armastad mind?“, justkui lootes kuulda, et ta tunneb sama mis mina. Ta vastas eitavalt: „mul on sinu vastu väga soojad ja erilised tunded, aga see pole armastus!“ Oh mis põrgu päralt sa seda mulle siis teed… miks sa suhtled, otsid kontakti, tahad olla mu elus????? Jälle ma tundsin hetkeks seda tunnet, mis ligi aasta tagasi- mu maailm varises kokku.

Aga seda vaid paariks minutiks, sest ma polnud enam üksi.  Juba neli kuud on mul Tema. Ja ta armastab mind. See on imeline tunne, kui keegi sind armastab. Ta ütleb, et on mind kogu elu armastanud, ka juba siis, kui veel ei teadnud, milline ma väliselt välja näen. Ta teeb mind õnnelikuks, vähemalt nendel hetkedel, kui unustan ära, et ma ei oska talle samaga vastata. Ma tahaksin just teda armastada, aga mu süda vedeleb ühe teise mehe taskus. 

Mu uus mees on kena ja andekas, tark ja edukas, hoolitsev ja seksikas… kui ma peaksin panema kirja oma ideaalmehe, siis just selline ta võiks olla. Aga seda vaid paberil, sest päriselus ei ole mul seda tunnet, mida selline ideaalne mees peaks mind tundma panema. Ma armastan kedagi teist, kes mind ei armasta. Ma siiralt loodan ja usun, et ühel päeval armastan ma ka teda nii nagu oma eelmist meest. Mul on seda tõsiselt põhjust uskuda, sest ka eelmisel korral ei armunud ma ju esimesest hetkest. Aga ikkagi, kui meil on üks süda, siis kas seal on ruumi kahele mehele üheaegselt? Ma hoolin oma praegusest kallimast väga, aga ma ei saa südant sundida. Ja äkki oleks nüüd minu kord kellelgi minna lasta, sest mul pole seda õiget tunnet, mida ta väärib? Kas see on egoistlik, olla koos kellegagi, keda sa ei armasta? Kas armastust on üldse olemas sellel ideaalsel kujul, mida me kõik otsime? Mina ei tea ühtegi paari, kes selle enam kui 5 aastaks leidnud oleks. Ja ma ei räägi siinjuures teismeliste armastusest, vaid läbi elu kandvast liblikapadjast, mida saadab ideaalne vastastikune sobivus igal tasandil. Mida vanemaks saan, seda rohkem kahtlen selles, et võiksin leida kellegi, kes armastab mind sama palju kui mina teda. Mida rohkem mõtlen, seda rohkem arvan, et äkki just tema, mu praegune kallim, ongi mu Mr. Õige. Mees, keda ma ( praegu veel) ei armasta, kuid kes teeb mind õnnelikuks ja on mu lapsele tore kaaslane. Sest kes oskab kindlalt väita, et õige armastus saab alguse ainult esimesest silmapilgust? Mõeldes nendele suhetele, mida on mulle pakkunud viimased neliteist aastat, siis kas mitte see pole kõige parem variant? Lõpuks ometi olen ma hoitud ja armastatud!

Seni Buduaaris vaid teiste lugudele kaasa elanud Marelle