Maretta lugu: mees nõuab, et ma näeks välja nagu Barbie

Sain oma mehega tuttavaks, kui olin 17 ja tema oli 20. Nüüd olen ma 24 ja sünnitanud ühe lapse. Enne sünnitust nägin ma välja modellilik, olin 175 cm pikk ja kaalusin 54 kg. Sünnitusega aga tõusis kaal 23 kg ja peale sünnitust ei tulnud see kohe alla ning +5 kg jäigi lisaks. Minu meelest on see täiesti normaalne, kui ma kaalun 59 kg, olen endiselt sale, aga pole enam nn plikakese kehaga. Mees aga leiab, et ma peaksin olema veel peenem ja manitseb mind igal võimalusel, et ma vähem sööksin.

Mu mehel on mingi eriline fetiš supersaledate järele ja talle on oluline, et ta saaks naise pihast pigistades kahelt poolt näpud kokku panna. Enne mind oli ta pruudiks minust veelgi peenem modell, kes ausalt öelda minu jaoks tundus nagu kondibukett olevat. Mu mehe ideaalnaine, keda ta mulle ka eeskujuks toob pidevalt, on Angelina Jolie, mis vist ütleb kõik, milline peab ilus naine tema meelest olema. Mõnikord kallistab mind ja hoiab keskelt kõvasti kinni ja ütleb, et näed, nii palju peaksid veel alla võtma, siis oleksid super.

Me oleme palju sel teemal vaielnud ja ma usun, et see pole asi, mille pärast ta mind maha jätaks või mina teda maha jätaks, aga mind tõesti häirib tema meeletu nõrkus piitspeenikeste vastu ja kohati haiglane minu kaalu jälgimine. Ta ütleb mulle, et ta tahab, et tema naine on seltskonna Barbie ja kõige ilusam, et ta saaks uhkustada ja teised kadestaksid. Ju see on mehelik mõtlemine, aga mulle tekitavad sellised laused hirmu, sest kümne aasta pärast võtab sellise mõtlemisega mees, kelle jaoks välimus on nii oluline, endale uue 20-aastase modelli. Ma omaarust ( ja ka tema meelest) vastan tema soovidele ja enamuse ajast ta ei virise mu kaalu üle, kuid aeg-ajalt käib ikka läbi selline lause, et ma olen vist natuke juurde võtnud või ütleb kuskil sünnipäevalaua taga: "Muska, sa ei peaks küll nii suurt koogitükki sööma." Ma olen öelnud mehele, et kas ta saab aru, et Barbie pole pärisnaine, kelle moodi naised olema peaks. Mees leiab, et Barbie on just tehtud ideaalnaise järgi ja on iga mehe unistuste naine ning tema nõudmistes pole midagi ebanormaalset. Muidu on ta väga tore mees ja ma armastan teda, kuid see minu kaalu jälgimine on häiriv, seda enam, et ma pole mingi paks. See, et kaal aeg-ajalt kilo siia-sinna kõigub, on ju normaalne.  

Mõnikord saadab ta mind kaalu peale ja peab arvestust, palju on kaal tõusnud või langenud. Kui see on langenud, siis ta rõõmustab, kui tõusnud, siis hakkab mulle ideid välja pakkuma, mida ma võiks teha, et see langeks. Ta ütleb, et ilusal naisel on otsa ees sama palju pekki kui kõhu peal. Ju mul siis on veel arenguruumi. Kõige parem on see, kui ma üldse välja ei tee, sest kui me asjast räägime, siis ta ütleb, et see kõik on ju nali. Samas, iga nali ammendub, eriti kui seda nalja tehakse juba mitu aastat iga nädal vähemalt üks kord. Kõik see jutt on siiski heatahtlik, ta ei sunni või ei keela, lihtsalt ütleb oma arvamuse ja soovi välja. Ükskord kuulsin, kus ta sõpradega rääkis, et ainus asi, miks ta mind maha jätaks või petaks, on see, kui ma 10 kg juurde võtan. Iseenesest on hea teada, et mees on truu, aga samas ma ei julge enam teist last plaanigi võtta, sest olen nüüd ju ka vanem juba ja mine tea, mida see kehakaal teha võib. 

Kokkuvõtteks ütlen, et igal mehel on omad puudused ja see väikene tema puudus on igal juhul parem variant, kui olla koos mehega, kes joob, petab, on ebastabiilne või ei hooli oma naisest ja lapsest. Seega, mul pole plaanis teda maha jätta ja katsun lihtsalt harjuda selle väikese kiiksuga. Loo kirjutasingi seetõttu, et ka teised naised näeks, et igas mehes on puudusi ja armastage ikka oma mehi, sest keegi pole ideaalne. Ka mitte meie ise.

Buduaarile Marettalt

PS! Kui sul on rääkida meile oma lugu, siis saada see aadressile [email protected] Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.