Margoti lugu: sõbranna tahab mu mehest oma lapse isa teha?

Margoti lugu: sõbranna tahab mu mehest oma lapse isa teha?

Oleme Kairiga olnud sõbrannad väga kaua. Me saime tuttavaks koolis ja meie kaudu said ka me mehed sõpradeks. Tegime aastaid kõike koos ja olime neljakesi parimad sõbrad. Siis sai Kairi koos oma mehega lapse ja loomulikult said minust ja mu mehest nende väikese poja ristivanemad. Kahjuks aga sai eelmisel aastal Kairi mees surma. Olime kõik väga löödud ja mõistan väga hästi oma sõbranna valu ning seda koormust, mis tähendab üksi väikese lapse kasvatamine. Peale õnnetust pakkus mu mees igasugust abi – nii rahalist tuge kui ka veetis palju aega koos sõbra lapsega. Ta on võtnud väga tõsiselt ristiisaks olemist ja peaaegu kõik nädalalõpud veedab Kairi ja tema pojaga.

Oleme Kairiga olnud sõbrannad väga kaua. Me saime tuttavaks koolis ja meie kaudu said ka me mehed sõpradeks. Tegime aastaid kõike koos ja olime neljakesi parimad sõbrad. Siis sai Kairi koos oma mehega lapse ja loomulikult said minust ja mu mehest nende väikese poja ristivanemad. Kahjuks aga sai eelmisel aastal Kairi mees surma. Olime kõik väga löödud ja mõistan väga hästi oma sõbranna valu ning seda koormust, mis tähendab üksi väikese lapse kasvatamine. Peale õnnetust pakkus mu mees igasugust abi – nii rahalist tuge kui ka veetis palju aega koos sõbra lapsega. Ta on võtnud väga tõsiselt ristiisaks olemist ja peaaegu kõik nädalalõpud veedab Kairi ja tema pojaga.

 

Alguses tegin ka mina kõike koos nendega ja tahtsin oma toetust anda, aga nüüd tundub mulle, et seda kõike on natuke palju. Meil puudub oma eraelu. Loomulikult on see väga õige tegu, et mees oma  sõbra lapse eest hoolitseb, kuni sõbrannal pole uut meest, kes last kasvatada aitaks, aga kohati tunnen ma, et mu mees oleks korraga abielus kahe naisega. Ma ei mäleta, millal viimati me midagi kahekesi tegime. Ikka ja alati teeme kõike koos sõbranna ja ta lapsega. Ka sel suvel oleme mööda Eestit sõitnud koos nendega ja loomulikult maksab mu mees ka kõik kulud kinni, mis nendega seotud on. Ma ei ole kade ja Kairi on mu hea sõbranna, aga minu meelest hakkab see kõik üle piiri minema. Kui me teeme süüa, siis helistab mees Kairile ja kutsub ka nemad meile sööma. Kui me sõidame kuskile, kutsutakse nad kaasa. Kui me ostame midagi, siis ostab ta alati ka arvestusega, et Kairile ja ta pojale võiks seda vaja minna. Mees võtab oma ristipoega kaasa nii trenni kui ka isegi sõprade juurde grillima.

Kindlasti te ütlete seda lugedes, et ma peaks oma mehega sel teemal rääkima. Olen ka seda juba teinud. Mees ütleb, et me oleme andnud lubaduse hoolitseda ja seda ta ka kavatseb teha. Et see on iga mehe kohus oma hukkunud sõbra ees. Aga kuskil peaks siiski olema piir? Või olen mina tõesti nii südametu inimene? 

Kui nüüd rääkida Kairi käitumisest, siis võibolla ma olen paranoiline, aga kohati tundub mulle, et ta teeb seda sihilikult ja ajab mu mehele ligi. Kuna ta näeb, et mu mees hoolib tema pojast ja tõenäoliselt on raskem leida lapsega naisel head meest ja samas ka head isa oma pojale, siis pole välistatud, et mu sõbranna on nõuks võtnud minu mees endale saada. Selliseid flirtivaid liigutusi olen ma piisavalt palju tähele pannud. Näiteks ostis Kairi Lotte etendusele 3 piletit ning kutsus vaid mu mehe kaasa. Samuti on ta mu mehele asju ostnud (riideid) ja kõik see ikka nn tänutäheks abi eest. Loomulikult helistatakse nii öösel kui päeval minu mehele, kui midagi on vaja seoses ristipojaga – kui ta jääb haigeks või kui on vaja last valvata või kui on lasteaias isadepäeva pidu. Kairi teab väga hästi, et me mehega oleme soovinud last saada juba kolm aastat ja see pole õnnestunud. Mulle teeb lihtsalt nii haiget, kui mu mees tegeleb selle lapsega nii palju ja kui sõbranna teda igasuguste kohustustega seob, nagu see oleks tema laps. Olgu öeldud, et lapsel on olemas ka kaks vanaema ja vanaisa. Nagu arvata võite, siis minu ja Kairi omavaheline läbisaamine ja usaldus muutub iga kuuga  hapramaks. Sõbrannaga ma sellest rääkida ei julge. Ja üldse ei ole mul soovi midagi väga temaga enam rääkida. Mind solvab ka see, et kõik tänusõnad ja kõned tehakse mu mehele, mitte minule. 

Väga delikaatne teema igatahes, sest sõbrannaga rääkida on sellest imelik ja sõbranna ise ka ei saa nagu aru, kus läheb piir, kuhuni on normaalne ristiisa kaasata. Ootan tundmatute ja erapooletute inimeste arvamust selle kohta, kas mina olen egoist või sõbranna on tõesti üle piiri läinud?

 

Buduaarile Margot

 

 

PS! Kui sul on rääkida oma lugu, mis on õpetlik või huvitav, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.