Reklaam sulgub sekundi pärast

Maria lugu: sõitsin võõra mehe pärast Prantsusmaale ja sain tünga

Räägin teile oma loo, mis juhtus kaks aastat tagasi. Nüüd on seda tore meenutada, aga selle loo algus on päris inetu. Juhtus see, et sain Facebookis tuttavaks ühe noormehega, kes oli pärit Prantsusmaalt. Suhtlesime temaga peaaegu aasta aega virtuaalses maailmas, enne kui kohtusime. Kutsusin teda korduvalt Eestisse, aga alati tuli tal midagi ette ja üldiselt oli tal ka välja palju tööd. Vaatamata sellele saime aina paremini omavahel läbi, peaaegu iga õhtu suhtlesime Skypes'is ja isegi kui üks oli offline, siis kandis ta teisele ette, kus ta asub.

Räägin teile oma loo, mis juhtus kaks aastat tagasi. Nüüd on seda tore meenutada, aga selle loo algus on päris inetu. Juhtus see, et sain Facebookis tuttavaks ühe noormehega, kes oli pärit Prantsusmaalt. Suhtlesime temaga peaaegu aasta aega virtuaalses maailmas, enne kui kohtusime. Kutsusin teda korduvalt Eestisse, aga alati tuli tal midagi ette ja üldiselt oli tal ka välja palju tööd. Vaatamata sellele saime aina paremini omavahel läbi, peaaegu iga õhtu suhtlesime Skypes'is ja isegi kui üks oli offline, siis kandis ta teisele ette, kus ta asub.

Kuigi me polnud kunagi kohtunud, siis tunne oli, et me oleme paar. Tihti läksime nii koos magama, et jätsime arvutid enda kõrvale lahti ja kujutasime ette, et oleme üksteise kaisus. Me rääkisime kõigest, teadsime teineteise sõpru ja unistusi. Kui olime üheksa kuud suhelnud, siis juhus midagi ootamatut, ta palus mind enda naiseks. Loomulikult ma nõustusin ja leppisime kokku, et nüüd on aeg, et ma ka kohale lendaksin Prantsusmaale. See oli detsembri alguses, kui mu reis aset leidis. Võtsin end töölt lahti, ostsin üheotsapileti ja asusin kahe suure kohvriga teele oma unistuste mehe poole. Lend oli vaevarikas ja kahe ümberistumisega, aga lõpuks olin ma Lyonis kohal. See on üks Tallinna suurune linn Prantsusmaa lõunaosas. 

Kuna ma enne prantsuse keelt ei osanud, siis selle aasta jooksul hakkasin vaikselt iseseisvalt õppima, aga kokkuvõttes selgus koha peal, et kuna hääldus on ikkagi väga keeruline, siis ei saanud mitte keegi peaaegu ühestki minu lausest aru.

Nüüd aga siis noormehest. Ta tuli mulle lennujaama vastu ja kallistasime nagu vanad tuttavad. Ta oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin ja piltidel näinud olin. See hetk oli väga maagiline, sest kohtusin inimesega, kellest olin peaaegu aasta aega unistanud. Minu üllatuseks ei viinud ta mind oma koju ja ütles, et hetkel on tal vanemad tema juures ja ta ei tahaks, et vanemad minuga sel viisil tutvuksid, et ma astun öösel kohvritega majja. Jutt tundus loogiline ja nii ma siis läksingi tema poolt broneeritud hotelli, mis väidetavalt asus samas linnaosas, kus ta elas. Lobisesime poole ööni, seksisime ja sõime isegi koos hotellis hommikusööki. Edasi aga läks asi väga imelikuks. Ta kadus lihtsalt ära. Igalt poolt. Nii minu elust, Skype'ist kui alguses mulle tundus, et kogu linnast. Ootasin kaks päeva, aga ei midagi- meest ei olnud kusagil. Vaatasin hotelli televiisorit ja lugesin oma olematus prantsuse keeles uudiseid, et äkki juhtus temaga mingi õnnetus, aga ei olnud ühtegi sellesarnast uudist. Lootsin teda Skype'is kohata, aga kuna hotellis oli internet tasuline, siis sain internetis olla väga vähe- ainult siis, kui kuskil kohvikus end maha istutasin. Olin seal hotellis olnud juba kolm päeva kui sain aru, et olin saanud elu kõige haledama tünga. Ja hiljem sain ka teada, et enamus, mida ta selle aasta jooksul rääkinud oli, oli tema fantaasia. Tagatipuks teatati mulle, et kahe viimase öö eest on mul hotelliarve maksmata. Mul oli küll kahe viimase kuu palk kontol, aga arvestades asjaolusid, siis ei julgenud ma esimese ropsuga raha kulutama hakata- võib olla on vaja osta tagasisõidupilet ja seni veel ju vaja ka elada- renti maksta ja süüa. Kui esimese nädala mõtlesin, kuidas teda leida ja olin kindel, et midagi juhtus, siis teisel nädalal sain juba kindlalt aru, et mind jäeti lihtsalt maha. Mul oli vaja otsustada, kas osta oma viimase raha eest tagasisõidupilet Eestisse või otsida kiiresti  töö. Mõtlesin ja otsustasin end proovile panna ja töö leida, sest ega Eestiski mingi keegi ei oodanud.  Ka töökoha olin selle mehe pärast üles öelnud.

Esialgu tundus töö leidmine peaaegu võimatu, sest  kõik vähegi normaalse palgaga töökohad eeldasid keeleoskust, mida mul ei olnud. Siis aga sattusin juhuslikult ühest ilusalongist mööda kõndima, kus nägin uksel kahes keeles töökuulutust- vene ja prantsuse keeles. Vene keel tundus nagu päästeingel. Astusin sisse ja selgus, et koha omanik on venelanna. Kuna Eestis olin tööd teinud küüne- ja ripsmetehnikuna, siis pakkusin end ka sinna tööle samale ametile. Probleemiks kujunes loomulikult keelebarjäär klientidega, aga Olga, kes oli selle koha omanik, andis mulle siiski võimaluse öeldes, et tal on ka palju vene kliente ja saan esialgu neid teenindada. See kõik juhtus täpselt kaks nädalat peale minu saabumist Lyoni. Sain aru, et mul oli väga vedanud ja kuigi ma ei tundnud seal linnas mitte kedagi, siis tänu uuele töökohale hakkas sõprugi aina tekkima. Juba kaks päeva peale töökoha leidmist kolisin ühe teise töökaaslase korterisse kaasüüriliseks ning kuigi Olga oli öelnud, et esialgu saan teistest 25% vähem palka, siis nädala lõpus oma esimest palka saades pidin kummuli kukkuma- ühe nädala palk oli sama suur kui Eestis kuu aja palk. 

Tänaseks olen elanud siin pisut üle aasta, räägin prantsuse keelt ja naeran endamisi, kuidas elu võib sulle vimkasid teele visata, mis kokkuvõttes aitavad sul palju parema elu peale saada. Olen väga õnnelik siin. Olin alati tahtnud välismaal end proovile panna ja natuke aega mujal elada, aga ju siis mul oli vaja seda tolgusest  kutti, kes pea nii segi ajaks, et ma lõpuks ikkagi julguse kokku võtsin ja välismaale läksin. 

Kindlasti tahate teada, et kas ma olen midagi ka sellest kutist kuulnud. Loomulikult olen, Lyon on väike linn ja pildi järgi tuvastas kohe üks mu töökaaslane ära, kellega on tegu. Selgus, et kutil ei olnud mitte vanemad tema juures, vaid tal on naine ja kaks väikest last. Ja ta töötab pizzabaaris kokana ( mulle rääkis ta, et omab söögikohta). Ju ta siis toksis mulle neid tekstikesi, kui parasjagu kliente ei olnud või perekond magas. Mõned korrad oleme ka ööklubis kokku jooksnud aga kutt ei tee minust isegi välja. Uskumatu! Väide, et prantsuse mehed on viksid ja viisakad võrreldes Eesti meestega on küll liialdus.

Naised, olge ettevaatlikud, kui interneti kaudu meestega tutvust loote. Mitte kõikidel ei pruugi nii hästi asjad laheneda nagu minul.

 

Tervitab Maria