Marianni lugu: ükski heategu ei jää karistamata

48 kommentaari
Marianni lugu: ükski heategu ei jää karistamata

Alustame väikesest sissejuhatusest tegelaskujudesse. Nimetagem minu eelmine elukaaslane Andoks, kellega elasime koos umbes 3 aastat.  Sõbralikult sai lahku mindud. Mingi aja olime kumbki omaette, seejärel said meist lihtsalt suured sõbrad. Rääkisime kõigest, käisime üksteisel külas, valmistasime koos toitu, tegime filmiõhtuid, sporti jms. Peale lahkuminekut kohtus tema uue neidisega, nimetagem too  Sirleks. Nende suhe oli järjepidevalt suure küsimärgi all, kuna naine ei olnud endas kindel. Mingi hetk tüdis Ando asjast ära ja mindi sõbralikult lahku. Siit saabki minu lugu alguse.

Alustame väikesest sissejuhatusest tegelaskujudesse. Nimetagem minu eelmine elukaaslane Andoks, kellega elasime koos umbes kolm aastat. Sõbralikult sai lahku mindud. Mingi aja olime kumbki omaette, seejärel said meist lihtsalt suured sõbrad. Rääkisime teineteisega kõigest, käisime külas, valmistasime koos toitu, tegime filmiõhtuid, sporti jms. Peale lahkuminekut kohtus tema uue neidisega, nimetagem too Sirleks. Nende suhe oli järjepidevalt suure küsimärgi all, kuna naine ei olnud endas kindel. Mingi hetk tüdis Ando asjast ära ja mindi sõbralikult lahku. Siit saabki minu lugu alguse.

Nimetagem Ando uus silmarõõm Kaiks. Kai jäi Andole silma juba ammu. Juba see aeg, kui Sirlega liini alles aeti. Kai oli aga suhtes ja tal oli laps, seega pidas Ando võimalikku suhet ebareaalseks. Nüüd aga saabus tegelik reaalsus, sest Kai läks oma mehest ja lapse isast – Mihklist lahku.
Ando ja Kai sattusid koos ühele peole, neiu purjuspäi tegi esimesed sammu Ando suunas ning sealt nende suhe alguse sai. Küsite, et mis minu roll asjas on ja millest see jutt?

Kai eks Mihkel oli minule lihtsalt teretuttav. Ühel õhtul tuli ta murega minu juurde, et kas oskan aidata korteri leidmisel või tean kedagi, kelle juures ajutiselt on võimalik elada. Väikeses kohas elades teadsin, kui keeruline on korteri leidmine, ja kuna elasin parasjagu üksi kahetoalises, lugesin tema jutust välja varjatud küsimuse „Kas ta saaks seni minu pool elada, kuni endale korteri leiab?“
Esimene mõte oli „Eiii! Ei iial, ma naudin üksi elamist üle pika aja“. Teine mõte aga tuli kohe järgi, „ta jäi ilma naisest, osaliselt lapsest, tal ei ole kohta, kus elada ja mina pööran selja? Vähemalt kord elus võiks kellelegi midagi head teha“. Kokkuleppel, et ajutine elamine minu pool on 1-2 kuud, kolis Mihkel sisse. Enne tema sissekolimist selgus aga tõsiasi, et minu eks Ando ja Mihkli eks Kai on paar. Mihkel pidas Andot lahkumineku põhjuseks ja arvas, et tema selja taga on juba ammu sahkerdatud.

Edasine elu oli kirju. Mina eeldasin, et saan endale korterikaaslase, selgus aga, et minust sai psühholoog, koristaja jms. Kuna Mihkel teadis minu ja Ando suurest sõprusest ja et räägime teineteisega kõigest, üritas ta alatasa minult igasugu Kaiga seotud infot välja pressida. Lubas muudkui Ando maha lüüa, jõi peavad läbi, nuttis, ei söönud midagi ja elas kõige koledamas mõttes lahkuminekut üle. Isegi pesema jõudis alles siis, kui midagi muud üle ei jäänud. Ja Ando samal ajal rääkis minule oma suhteid Kaiga. Mina olin kahe tule vahel. Veel eriti sellepärast, et mõlemalt poolt tulnud jutud olid nii erinevad. Üks pool rääkis, kuidas laps oli planeeritud, teine pool, kuidas see oli purjuspäi ühe öö suur viga jms. Üks pool rääkis, kuidas tüdrukuga juba oma kodu plaane tehakse, teine pool rääkis, kuidas tüdruk talle sõnumeid saadab, et tahab oma eksi tagasi. Püüdsin tasa ja targu nendesse teemadesse mitte laskuda, kuid see oli ilmselgelt võimatu. Andoga suhtlesime vaid töö juures, kuna tema minu juures enam külas käia ei saanud, Mihkliga ei saanud neid ühte korterisse lubada.

Lõpuks sai läbi kivide ja kändude see kaks kuud mööda, oli näha, et Mihkel saab oma elu tagasi. Ta kohtus uue tüdrukuga, kasis ennast puhtaks, ei joonud enam iga päev, hakkas sööma, tegeles lapsega ja otsis endale korterit. Asjad laabusid, külajutte jäi vähemaks ja kõik tundus justkui hea. Probleem tekkis veidi aja möödudes. Mihkel lobises mulle purjuspäi välja, kuidas ta Kaiga korduvalt magas ja seekord ma ei suutnud saladust hoida. Ando oli siiski minu sõber ja ma pidin vahele astuma. Rääkisin asja välja. Sellest sündis suur tüli. Mõlemad poisid keerasid Kaile selja ja tema oma-korda oli minu peale maruvihane. Umbes nädala pärast otsustas Ando siiski Kai tagasi võtta ja tüdruk hakkas oma pahameelt väljendama. Minust sai must lammas, kes nende suhet proovib rikkuda (petmisjutt oli tõde ja selle probleemi nad lahendasid ära).

Ando käitus minuga nagu tõbras, kuni sinnamaani välja, et ma pean endale uue transpordi otsima, kuna tema mind enam tööle minnes auto peale ei võta. Konkreetset põhjust „ei osanud“ tuua, iga kord ütles, et selleks on nii palju põhjuseid ja alati oli selleks midagi uut (varem sõitsime koos tööle, maksin kinni pool kütusest ja suund oli meil sama). Kahtlustades, et asi on enamas, kui lihtsalt selles tüdrukus, sattusin töö juures Ando meile lugema. Vestlusest selgus rohkem, kui oleksin teada tahtnud. Alates sellest, kuidas tüdruk mind mustab, kuidas Ando ise mind mustab, kuni kriminaalse taustani välja. Sain aru, et tüdruk ei luba meil Andoga suhelda. Ja näis, et Andol endalgi on mingi vimm kanda, kas siis kunagise mahajätmise pärast või kes teab miks. Kui asi nüüd veel suuremaks seebiooperiks ajada, siis ütlen veel ära, et Kai ja Sirle olid õed. Kui Sirle sai teada, et Ando nüüd hoopis Kaiga liini ajab, ajas see ka õdede suhted sassi.

Esimene mõte oli loetud kirjadest saadud info kahele väga lähedasele inimesele maha müüa, kellest oli seal liiga palju juttu, valetamist ja muud – ehk siis Sirlele ja Mihklile. Siis sain aru, et see ei ole ikka hea mõte. Võtsin laenu ja ostsin endale auto, hakkasin ise tööl käima ja esimesel nädalal näis, nagu oleks sellest kasu olnud. Ilmselt jäi Sirle rahule, et Ando mul enam kodus järgi ei käi hommikuti ja õhtuti koju ei too töölt. Aga peale seda ühte nädalat on Ando tööelus siiski talumatuks tõpraks muutunud. Igal võimalusel viriseb, nöögib, solvab jms. Samas ei ole tema suhtumine muutunud ainult minu, vaid ka teiste suhtes. Siit-sealt kuulen alatasa märkusi, et mis temaga juhtunud on, mis teda segab, et ühe noore inimese jaoks viriseb ta ikka liiga palju, miski talle ei meeldi, ei täida lubadusi, veab alt jne jne. Alguses oli ilmselgelt kahju Andost kui heast sõbrast ilmajäämise pärast. Praegu saan aru lausest „oh kui väike on vahe armastusest vihkamiseni“. Praegu proovin elada rahulikult oma elu, töö juures hoida võimalikult kauget distantsi (mis ei taha kuidagi õnnestuda, sest töötame samas ruumis). Olgu öeldud, et Ando ja Kai kirjavahetusest lugesin ka välja koha, kus Ando transpordi ärakadumisega loodeti, et mul ei ole ka millegagi enam tööl käia – paras mulle, parastasid nad omavahel. Mina seda lõbu neile ei paku ja kavatsen olla see, kes jääb pinnale.
Pigeb puhuvad uued tuuled, kuna viimasel ajal on Andol ka ülemusega ütlemist tulnud ja möödunud nädalal peale viimast tüli küsis ülemus minu käest, kas saan 100%-liselt kõigega ka üksi hakkama, nii muuseas, kui Ando peaks haigeks jääma vms…

Aga loo moraal, ära kunagi usalda kedagi täielikult, sest väga tihti võib ka kõige lähedasem inimene noa selga lüüa.

 

Buduaarile Mariann

 

Kui sul on rääkida oma lugu sinu sees toimuvast, suhetest või mõnel muul põneval teemal, siis saada see info@buduaar.ee

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.