Marina lugu: minu põrgulik pulmapäev

Olin pühendanud kogu oma aja vaid  kontoritööle ja kaotanud lootuse leida aega armastusele. Ja nii oligi - ma lihtsalt ei leidnud aega  ja võimalust käia kohtamistel. Kuid ühel ilusal päeval see muutus. Meie kollektiivi saabus kena 28-aastane noormees, vaba ja vallaline, sõbralik ning äraütlematult seksikas.

Kui Kerm oli juba paar kuud töötanud meie firmas, suutis ta nii mõnegi naise tähelepanu võita, kuid ometigi võis aru saada, et temal jätkub silmi vaid minu jaoks.

Ega ma seda ise kohe märganudki, teised kontorirotid muidugi juba rääkisid sellest ja kadestasid mind. Ühel hetkel ma siis otsustasin asja kontrolli alla võtta ja vaadata, kui kaugele asi minna võib.

Pealegi, Kerm oli igati mees minu maitsele ja ma otsustasin anda endale võimaluse lasta meil teineteist rohkem tundma õppida. Sest kes teab, millal oleks olnud mul aega leida keegi samahea mees väljastpoolt kontorit. Kermis oli kõik justkui ideaalne ja hea, miinuseid oli raske leida. Peale tööd käisime väljas söömas, teatris ja kinos. Nii algas meie imeline romaan. Kerm oli ennast piisavalt palju tõestanud, et võita minu usaldus, ma armusin ja armumisest sai armastus.

Meie koosveedetud ajast oli möödas juba pea kaks aastat, kui mulle tehti abieluettepanek. Kerm oli hästi ettevalmistunud selleks tähtsaks päevaks, ta suutis mind selle ühe päeva jooksul üllatada lausa kaks korda.

Esiteks, 5. juuni oli minu sünnipäev ja hommikul, kui ma silmad lahti tegin, oli minu ees meeletult palju ilusaid roose ja loomulikult maitsev hommikusöök. Hommikueine ajal tuli Kerm lagedale oma imelise kingitusega. Kingitus oli pisikeses punases karbis. Ta võttis mu ühest käest kinni, kummardas ja ütles siis kavala pilguga: "Palju õnne, kallis, ma armastan sind!" Ma olin algul natuke üllatunud sellisest etteastest, sest kes see ikka õnne soovib ühe põlve peale laskudes, sõrmusekarp käes. Eks mul kiirelt mõttest käis läbi, et mida ta nüüd teeb, et ega ta ometi ei hakka sellisel päeval ettepanekut tegema. Karpi avades nägin ilusaid kuldseid kivikestega kõrvarõngaid. Kermil head maitset  jätkus, kõrvarõngad olid tõesti suurepärased.  

Sel päeval me lihtsalt nautisime  teineteise seltsi, käisime mitmes ilusas kohas ja isegi ilm oli ilus. Õhtul palus Kerm panna mul end pidulikumalt riidesse, õhtusöögi jaoks. Arvasin, et äkki ta on organiseerinud õhtusöögi sõpradega. Aga restoranis ei olnudki kedagi peale meie kahe. Istusime, sõime, kuulasime muusikat, rääkisime juttu, tantsisime ja jõime meie lemmikveini. Ühel hetkel võttis Kerm mul käest kinni, laskus põlvele ja võttis taskust uue punase karbi ja küsis: "Kallis, kas sa tuled mulle naiseks?" Arvasin, et see on mingi sünnipäevanali ja hakkasin kõva häälega naerma, aga Kerm kordas küsimust. Ja ma ütlesin talle oma jah-sõna.

Tollel kuul panime paika oma pulmapäeva ja edasi läks kõik kiirelt. Käisime mõlemad tööl, tegelesime kutsetega, peokohaga jne.

25. oktoobri keskpäevaks olin ma kaunis pruut soengu ja kleidiga, sees mõnus ärevus ja närvipinge. Minu tulevane abikaasa tuli mulle järele limusiiniga. Kerm astus tuppa, suudles mind, kinkis lillekimbu ja küsis, kas olen valmis. Minu pere, sugulased, sõbrad, kolleegid ja muidugi ka Kermi pere ja sõbrad olid kohal ja ootasid õnnelikku pruuti ja peigmeest.

Tseremoonia ajal kuulasin pulmaema, kes meid paari pani, ja mõtlesin samal ajal, et kuidas mul küll vedas, et ma praegu siin seisan käsikäes inimesega, kes mind on suutnud nii õnnelikuks teha! Pärast tseremooniat suundusime kogu rahvaga peokohta - mõisa. Kõik oli väga ilus.

Pidu võttis jumet, rahvas pidutses ja oli rõõmus, kuid mina olin kella 20-ks päris väsinud ja tundsin end veidi halvasti. Otsustasin natukeseks ajaks välja minna värsket õhku hingama, ütlesin Kermile, et ta jääks saali külaliste juurde. Olin eemal umbes pool tundi ja tagasi tulles asusin otsima oma abikaasat. Kõik tantsisid ja olid rõõmsad, ja ka mina tundsin ennast paremini peale jalutuskäiku. 

Aga oma üllatuseks ei näinud ma oma meest kuskil. Keegi sõpradest viskas nalja, et peigmees on vist ära varastatud. Arvasin, et nii ongi, väike pulmanali. Ja kuna minu kohus oli mees tagasi saada, siis asusin teda otsima mööda mõisat. Möödusin tualettidest ja mõtlesin, et käin kiirelt ära, pruutidel on ka pissihäda:) Aga et naiste tualettruum oli avarii pärast lukus, otsustasin kähku ära käia meeste WC-s. 

Sinna jõudes vaatasin üle, et ega keegi sees ei ole, hõikasin, et kas on seal keegi, ja kuna vastust polnud, läksin rahus sisse.

See on omaette tegevus, pulmakleidiga vetsus käia. Kleidi all on korv, mis seda hoiab vormis... Oeh, andis jamada ikka sellega... . Natukese aja pärast kuulsin ma kedagi ruumi sisenemas, need olid Kermi sõbrad, kes olid päris purjakil juba. Otsustasin jääda hiirvaikseks ja lootsin, et nad ei märka mind, sest mul oleks olnud päris piinlik. Ootasin siis, millal nad minema lähevad, aga nemad muudkui jutustasid midagi, kuni tuli lause, mis käis  Kermi kohta... Üks Kermi sõpradest ütles teisele sellise imelikku lause: "Ah, mis ta ikka teeb, raudselt põrutab jälle Kermiga kuskil!"

Jutt käis meie kolleegist, kes oli ka pulma kutsutud. Kuigi hingel oli valus, otsustasin istuda paigal ja kuulasin ära, mis neil veel öelda oli. Võibolla oleks olnud parem, kui ma poleks seda kuulnud. Mehed tegid omast arust ägedat nalja, rääkides juttu nii minust kui Kermist ja siis mu teisest kolleegist, mis tundus mulle absoluutselt võimatu ja absurdsena. Nad rääkisid asjadest, millest pidanuks teadma vaid mina ja Kerm… . Ja siis ma ühel hetkel lihtsalt jooksin sellest kabiinist välja, pisarad silmas. Mehed olid nägudega, nagu oleks valget vaimu näinud. Üks nendest suutis veel öelda: "Oi, nüüd on küll p...s!"

Jooksin teisele korrusele pruutpaari tuppa ja nägin sellist pilti – minu kallis abikaasa, püksikud põlvedeni lastud, tegutseb minu armsa kolleegineiuga, mõlemal riided ja soengud sasitud. Ma ei osanud midagi öelda, sain Kermi sõprade sõnadele kohe ka kinnitust, et kõik just nii ongi.

Ilusast peost sai õhtune põrgu. Praegu see enam nii haiget ei tee, sest aeg parandab kõik haavad. Aga haiget teeb see, et ma elasin kõik see aeg inimesega, kes minu üle vaid naeris, kes suutis mind nii lihtsalt ja labaselt ära petta. Lihtsalt uskumatu, kuidas ma nii loll sain olla.

Kahju on lihtsalt sellest, et laps on jäänud ilma isata. Sest tol pulmaõhtul, kui ma ennast tundsin halvasti, oli see tingitud sellest, et ma olin rase. Sain seda teada nädal hiljem.

Praegu kasvatan üksi oma last, olles talle nii ema ja isa eest. Olen palju õnnelikum nii, eemal sellest mehest, kes tegi mulle kord niimoodi haiget. Õppisin sellest kõigest vaid seda, et sa võid vaid 99% usaldada teist inimest, sest 1% peab jääma küsimärgi alla. Usaldada on hea, kuid kontrollida poleks ka paha.

Buduaarile Marinalt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.