Meest õpid tundma lahku minnes ehk õpetlik lugu ühest Eesti jobust

Meest õpid tundma lahku minnes ehk õpetlik lugu ühest Eesti jobust

“Mäletan hästi neid aegu, kui hakkasin Andresega käima. Ta jättis minu pärast maha oma tolleaegse naise ja pooleaastase lapse. Ta tegi otsuse rutakalt, tundes mind vaid kaks nädalat. Tol ajal meeldis mulle see väga, et ta ei mänginud kahe naisega samaaegselt, vaid lõpetas eelmise suhte konkreetselt ja selgelt ära,” kirjutab Maria Buduaarile ja räägib oma õpetliku loo, mille moraal seisneb selles, et enne tõsisesse suhtesse astumist tasub uurida, kuidas on mees oma eksnaisi kohelnud. Tõenäoliselt ootab sind sama tulevik! 

“Mäletan hästi neid aegu, kui hakkasin Andresega käima. Ta jättis minu pärast maha oma tolleaegse naise ja pooleaastase lapse. Ta tegi otsuse rutakalt, tundes mind vaid kaks nädalat. Tol ajal meeldis mulle see väga, et ta ei mänginud kahe naisega samaaegselt, vaid lõpetas eelmise suhte konkreetselt ja selgelt ära,” kirjutab Maria Buduaarile ja räägib oma õpetliku loo, mille moraal seisneb selles, et enne tõsisesse suhtesse astumist tasub uurida, kuidas on mees oma eksnaisi kohelnud. Tõenäoliselt ootab sind sama tulevik! 

 

“Eks see on ju omamoodi lugupidamine mõlema naise vastu, kui mees jätab ühe naise maha, enne kui teise naisega suhtesse läheb.  Väidetavalt ei olnud Andres kunagi seda naist armastanud ja rasestumine ning kooselu said alguse üheöösuhtest. Neli kuud  pärast saatuslikku ööd teatas naine talle, et on Andresest rase ja  aborti enam teha ei saa ning Andres aumehena kolis kokku ning hakkas 25selt vastu tahtmist pereisaks. Naine olla olnud meeletult rahaahne ja omakasu peal väljas ning Andres jõuka noormehena kahtlustas, et naine tegi lapse sihilikult. See oli tema versioon ja ausalt öelda ei tea ma tänaseni, kas see vastab tõele või mitte.

Mäletan ka seda, kuidas see eksnaine piinles, nuttis ja isegi minuga kohtus, et kindel olla, et tema ja Andrese vahel on kõik läbi. Ta üritas ka mind veenda meest maha jätma lapse pärast, aga ma olin seisukohal, et oma elu otsuseid peab Andres siiski ise vastu võtma. See naine rääkis mulle, et Andres on ennegi naistega alatult käitunud, kui tal tunded üle lähevad. Ühte tüdrukut sundis ta aborti tegema, et mitte raseduse eest vastutust kanda ning üldjuhul korjab ta lahku minnes kokku kõik kingitused, mis ta suhte jooksul teinud on. Kuna ma uskusin Andrese versiooni, et tegu on omakasupüüdliku bitch’iga, siis võtsin ma info teadmiseks, aga ei uskunud teda.  Kuna naine oli Andrese soovitusel paari aasta eest töölt ära tulnud ja kooli läinud ning Andres oli see, kes tema õppimise kinni maksis, siis üritas naine lisaks lapserahadele ka endale paariks kuuks mingit toetusraha küsida. Andres jäi enesele kindlaks ja teatas, et maksab lapse kulud kinni vastavalt kuludokumentidele ning rohkem ta midagi katta ei plaani ega nendega tegemist teha ei soovi. Nad kirjutasid naisega notaris ka vastava paberi alla (kuigi hiljem selgus, et naisel oleks tegelikult olnud õigus nõuda palju enamat) ja pärast seda viis ta mu restorani tähistama oma võitu, mida ta ise nimetas “hullust vabanemiseks”. Enamgi veel, ta võttis päeva pealt ära ka auto, mis oli naise kasutuses, ja andis talle kuu aega, et leida endale oma kodu, elades samal ajal minu juures. Andres oli selle naise vastu külm ja südametu, samal ajal, kui mina sain töö juurde lillesülemeid ja kommikarpe. Kuna naine ei saanud väikese lapse kõrvalt korralikult tööl käia, et endale korterit lubada, ning emapalk oli miinimum, siis kolis ta lapsega vanemate juurde elama. Kui aeg-ajalt see eksnaise teema meie vestlustest läbi käis või ma ühe kõrvaga kuulsin, mis sellel rindel toimub, siis oli mul tõtt-öelda sellest naisest kahju, aga ma mõtlesin, et see pole minu asi ja tõenäoliselt on selles suhtes mingisuguseid detaile, millest mina teadlik pole. Sest miks muidu peaks nii normaalne ja tore mees oma eksnaist nii halvasti kohtlema. Ma saan aru, kui tegu oleks suvalise pruudiga, aga antud juhul kasvatas see naine Andrese poega. 

Naine võttis aeg-ajalt ikka Andresega ühendust, aga mees lõpetas alati kõne ära ja ütles, et neil on tingimused kokku lepitud ja kui naisele need ei sobi, siis andku laps talle ja ta kasvatab ise poega, aga et koos või ühiselt ta seda teha ei soovi. 

Esimesed kaks aastat ei saanud Andres kordagi oma pojaga kokku. Teda lihtsalt ei huvitanud see, kuidas pisipojal läheb. Ta ütles, et ta on inimene, kelle jaoks kõik on kas must või valge, sest nii on tal endal kergem elada.  Seega jätab ta poja ema kasvatada või kui ema seda ei soovi, siis võtab ta poja endale ja on talle hea isa, kuid sunnib ema loobuma kõikidest õigustest lapsele. “Mina hulluga oma elu jagada ei soovi,” oli tema kommentaar naise kohta.

Me olime Andresega koos kolm aastat. Õnneks meil ühiseid lapsi ei sündinud, sest muidu oleksin mina täna täpselt samasuguse rongaisa ohver. Ta jättis mu maha päeva pealt ja ütles, et leidis kellegi teise. Ütles, et meie vahel ei olnud siiski seda õiget armastust, mis heleda leegina jalust niidab. Et ma oleksin pidanud sellest juba ammu aru saama, sest kui mees armastab, siis palub ta ka naise kätt. Ta tegi väga palju sõnadaga haiget ja mulle meenus kõik see, mida ma nägin kunagi teda  ühele  teisele naisele tegemas. Vaatamata sellele, et ta käitus nii halvasti selle teise naisega, ei osanud ma oodata, et sama võib juhtuda minuga. Minu meelest oli meie suhtes kõik korras. Me seksisime paar korda nädalas, käisime palju koos väljas ja elasime tavalist pereelu koos oma ühiselt võetud koeraga. 

Labrador jäi Andresele, sest ka kodu oli tema oma ja kuna mulle anti aega lahkuda ja asjad tagastada kolme päeva jooksul, siis ilmselgelt ei olnud mul esialgu kuskile koera võtta. Kui ma keeldusin ehete tagastamisest, siis näitas ta mulle asjade ostuarveid ja ähvardas, et kui ma need kaasa võtan, siis teeb ta politseisse avalduse varguse kohta. Ta süüdistas mind rahaahnuses. Õnneks midagi muud peale oma kingituste tal minult ära võtta ei olnud, sest ma olin tol hetkel töölkäiv iseseisev naine, kuigi meie suhte jooksul tegi ta mullegi korduvalt ettepanekuid, et miks ma lasen end orjastada tööandjal ja võiksin selle asemel tema elukaaslasena enesearenguga tegeleda, sest tema on nõus kõik kulud katma. Pakkumine oli ahvatlev, aga õnneks ei võtnud ma seda vastu. Ju sisetunne aimas halba.

Nädal pärast lahkuminekut nägin teda ühel uhkel terrassipeol uue pruudiga ümbert kinni jalutamas. Mulle ta tere ei öelnud, vaatas nagu võõrast. Aga mul ei olnud enam üldse valus, sest ma teadsin, et asi ei olnud minus vaid selles katkise hingega isekas mehes. Ainus mõte, mis mu peas liikus, oli see, et kuidas saaks seda naist hoiatada, et ta on armunud tõelisse jobusse. Ma olin õnnelik, et kohtumine minu esimese lapse isaga on mul elus veel ees …

 

Buduaarile Maria