Meriti lugu: ämm sekkub meie ellu

Poleks kunagi arvanud, et mu ellu saabub kord nii tore, armas ja hea mees. Mees, kes on tõesti ainult parimat väärt ja keda võib pimesilmi usaldada. Ta tundus mulle liiga ideaalne, et tõsi olla. Kuid aasta kooselu ja leiadki juba oma paarilise head ja vead. Minu ideaalse mehe üheks veapooleks on tema liiga armastav ema...

Minu mehe ema on väga hooliv ja armastav inimene, kuid liigne hoolitsus lämmatab ja hävitab minu pereelu. Iseenesest on ju tore, et kellelgi on selline hea ema olemas, kes  aitab ja hoolitseb oma lapse eest. Kuid tuleb mõista ka seda, et tema lapsest on saanud täiskasvanud mees, kes peab oma eluga edasi minema ja ise oma elu eest vastutuse võtma. 

Minu mure seisnebki selles, et kuhu me oma mehega ka ei läheks, mida me ei teeks – kõikjal on ka see teine naine, tema ema! Ta peab alati kõike teadma – kus, kellega ja kui kaua me oleme.

Ma olen oma mehega sellel teemal korduvalt rääkinud, kuid tulemusteta. Esimene kord ma natuke kartsin seda teemat üles võtta, kuna mu mees austab väga oma vanemaid. Lähenesin sellele teemale ettevaatlikult, kuid kahjuks ei saanud mu mees probleemi tõsidusest aru. Tema arvas, et ma lihtsalt jutu käigus teen märkusi tema vanemate kohta. Vaikselt aga kogunes minu sisse viha, tundsin et ei suuda seda enam endas hoida. Hakkasin juba oma mehes ja temaga kooselus kahtlema. Miks ma kannatan seda, kui see teeb mulle nii palju haiget?

Kuid kuna armastan oma meest palju, siis otsustasin veel mitte alla anda. Rääkisin oma murest veelkord mehele ja kuigi sel korral rääkisin väga tõsiselt, siis minu jutu lõpetuseks ütles mees, et mõtlen lihtsalt asju üle. See ajas mind samaaegselt vihale ja nutma – ma ei saanud aru, miks ta ei mõista mind. Ma olin raske valiku eest: kas loobuda sellisest haiget tegevast elust või leppida armastatu nimel selle kannatusega. Vahel tahaksin ma panna ta valiku ette – kas mina või tema ema. Kuid ma tean, et see oleks isekas ja vale, sest ema ja naise roll on kaks erinevat asja. Kuigi oleks ju huvitav teada, kumma ta valiks...

Praegu elame me samamoodi edasi, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ma mõtlema sellele, et mis saab siis, kui me peaksime lapse saama. Kui praegu on minult võetud ära naise roll, siis kardan, et minult võetakse ka emaroll. Tunnen, et minu eest mõeldakse, valitakse ja tehakse asju ära. Kord püüdsin ma mehe emaga sellest rääkida, kuid see oli viga. Selle asemel, et minust natukenegi aru saada, hakkas ta mulle igasuguseid asju ette heitma ja mind süüdistama, et kuidas ma ei oska hinnata seda, mida tema meie heaks teeb, et ma peaksin tänulik olema. Ma olengi tänulik, aga igal asjal on piir. Ma saan ise ka hakkama ja tahan ise oma pere eest hoolitseda, tahan end mehe jaoks vajalikuna tunda.

Kuigi ma armastan oma meest väga, ei tea ma enam kaua jaksan. Mu peas on koguaeg mõte, et kas jääda ootama, kuni ta ise mõistab, et ta pole enam väike poiss, kes ema hoolitsust ja tähelepanu vajab, või siis peaksin võtma ennast kokku ja tegema sellele kõigele lõpu. Võib-olla ei muutu see kunagi ja ma lihtsalt ei sobi nende perekonda. Inimesed ja kombed on erinevad – mina olen pärit perest, kus tuli ise hakkama saada. Võib-olla on asi hoopis minus, et tahan kõike alati ise teha...

Jõudu ja jaksu nendele, kes on samas olukorras! Loodan, et teie olete otsustusvõimelisemad kui mina.

Buduaarile Meritilt

PS! Kui sul on oma lugu või ülestunnistus, mida tahad meiega jagada, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.