Pille-Riini lugu: minu suhe vägivaldse mehega

51 kommentaar
Pille-Riini lugu: minu suhe vägivaldse mehega

  Tutvusin neli aastat tagasi väga toreda mehega. Alguses oli meil kaugsuhe, kuna mina õppisin ja tema töötas Eestis erinevates kohtades, nädalalõpud ja suved veetsime see-eest koos. Kõik toimis suurepäraselt, kuni tuli välja mehe tõeline pale ja algas lõputu õudus.   Olin mehega suhtes kokku kaks aastat ja me olime teineteisega väga rahul ja õnnelikud. Vähemalt mulle nii tundus. Saime suhte alguses väga hästi läbi, kuni hakkasid tulema erinevad tülid, alguses väiksemad arusaamatused, hiljem suuremaks puhutud probleemid.  

Tutvusin neli aastat tagasi väga toreda mehega. Alguses oli meil kaugsuhe, kuna mina õppisin ja tema töötas Eestis erinevates kohtades, nädalalõpud ja suved veetsime see-eest koos. Kõik toimis suurepäraselt, kuni tuli välja mehe tõeline pale ja algas lõputu õudus.

 

Olin mehega suhtes kokku kaks aastat ja me olime teineteisega väga rahul ja õnnelikud. Vähemalt mulle nii tundus. Saime suhte alguses väga hästi läbi, kuni hakkasid tulema erinevad tülid, alguses väiksemad arusaamatused, hiljem suuremaks puhutud probleemid.

Ajapikku hakkas avalduma mehe tõeline ja ahistav pale, alustades kontrollivate sõnumite ja telefonikõnedega, minu töösse ja sõprussuhetesse sekkumisega ning lõpetades üha kasvava kriitika ja ähvardustega. Kõik see põimus mu ümber nagu poomissõlm – mida enam ma püüdsin eemale tõmbuda, seda tihedamini see pitsitas. Mõne aja möödudes hakkas ta taas suhtlema oma halva mainega vanade sõpradega. Ta hakkas pidudel käima ja muutus minu vastu veelgi kalgimaks. Olgu öeldud, et nendel pidudel ei tarvitatud ainult alkoholi, vaid ka narkootikume. Ma sain sellest teada ühe tema usaldusväärse sõbra kaudu, kes kinnitas aasta jooksul tekkinud kahtlusi.

Mees oli mulle kogu aeg valetanud, aga sisimas ma aimasin, et ta neid aineid tarvitab. Ühel ööl püstitasin ma jälle selle teema ja ütlesin, et mina ei suuda sellist valelikku suhet jätkata. Selle peale läks mees aga närvi, karjudes: “Sina ei tule mind maha jätma!” Ta muutus nagu metsloomaks, karjus ja peksis mu täiesti läbi. Rusikahoobid langesid pähe, jalaga löödi kõhtu, ta kägistas mind ja väänas käsi.

Olin täiesti murtud ja endast väljas. Nutta ta ei lubanud, sest siis lubas veel rohkem peksa anda. Hommikul ärgates küsis ta mu käest veel bussisõiduks raha ja ütles, et kui ma oleksin teda rohkem närvi ajanud, oleks ta mu ratastooli peksnud. Seda kuuldes ma lootsin, et ei näe teda enam iial.

Ma hakkasin tema kõnesid vältima, tuues põhjenduseks kohe ukse ees seisvad eksamid, ning suhtluskeskkonnas MSN blokkisin temaga suhtluse üldse ära. Emal palusin talle öelda, et õpin ja mind ei tohi segada. See teda ei heidutanud ja ta terroriseeris isegi mu ema talle öösiti helistades ja minu kohta küsides. Mina aega ei julgenud talle ikka veel öelda, et meie vahel on kõik läbi.

Ühel nädalavahetusel läksin sõbrannaga klubisse, kui ta helistas mulle ja teatas, et teab, et ma ei õpi kodus, vaid olen Tartus klubis. Ma ei hakanudki selle peale salgama ja ütlesin, et ei soovi temaga suhteid jätkata. Tema aga sellega niisama ei leppinud ja tuli öösel Tallinnast häälega Tartusse ja otsis mu üles. Me põgenesime sõbrannaga ühe sõbra korterisse, kuid tema kõned ei lõppenud. Mees märkis, et läheb minu poole ja ootab mind seal, kuna ühel hetkel ma pidavat ju nagunii koju tulema ja siis polevat mul tema eest pääsu. Läksin koju alles järgmisel päeval ja tõepoolest – ta istuski minu voodil, raamitud pilt meist käes ja palus põlvili andeks oma tegude pärast. Tema kahetsusavaldused ja süümepiinad ei läinud mulle siiski korda. Tund aega istus ta mu kõrval, kaisutas, aga jäin endale kindlaks.

Ma alustasin uut elu tugeva ja enesekindla naisena. Kõik oli justkui kena, aga umbes kolme kuu pärast tekkis mul tunne, et pean mehega kokku saama. Sellele kontaktile järgnes kolm-neli korda kokku ja lahku minemist, kuni ta jälle mulle kallale tuli, sedapuhku tema enda pool ja otse sõbra silme all.

Jooksin ta korterist välja, tema minu järel ja tiris mu tuppa tagasi. Ilmselt oleks ta edasi peksnud, kui sõber ei oleks teda maa peale tagasi toonud. Ma arvasin, et ta muutub, ja uskusin, et suudan teda parandada. See oli ka põhjus, miks otsustasin mehele järjest andestada ja uuesti proovida. Pärast viimati kogetut ma lõpetasin temaga jäädavalt suhtlemise.

Mees tahtis minuga sõbra tasandil edasi suhelda, aga ma ei olnud sellega nõus. Me oleme küll üksteist möödaminnes näinud Tallinnas, ent see on ka kõik. Mõistsin lõpuks, et temasugust isikut on väga raske muuta, lisaks hakkas ta tegelema ka narkootikumide müümisega.

Tagantjärele sellele kogemusele mõeldes tekib küsimus, mis mind ikkagi hoidis selles ahistavas suhtes kinni. Mis oli see peamine põhjus? Ma ju armastasin teda. Kas ikka armastasin? Pigem oli see midagi muud.

Sellest suhtest on möödas kolm aastat, kuid ometi on mul ikka veel endale raske tunnistada, et tegemist võis olla suhtesõltuvusega. Neil hetkedel, kui ta ei olnud ärritunud, oli ta ju väga tähelepanelik ja isegi meeldiv.

Siiani on mulle aga jäänud külge refleks, et kui mees ärritudes kätega vehib, siis tuleb jalgadele valu anda. See ärahirmutatud ja allasurutuse tunne jääb mulle veel tükiks ajaks külge.

 

 

Buduaarile Pille-Riinilt

PS! Kui sul on oma põnev või õpetlik lugu rääkida, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.