Reelika lugu: töötlesin oma pilte, et meestele rohkem meeldida

Minu nimi on Reelika ja ma olen 22-aastane noor naine. Ma pole kunagi pidanud ennast ilusaks ja ma pole kunagi oma välimusega rahul olnud. Mul on suur nina, lühike ning laiavõitu nägu, väikesed silmad ja ma pole ka just kõige saledam. Olen alati olnud väga tagasihoidlik ja mitte seltskondlik ning meessoost isikud pole minu vastu kunagi eriti huvi tundnud.

Olen alati kedagi tahtnud enda kõrvale, aga mul pole sellega üldse õnne olnud. Kuna ma ei tahtnud all anda, siis otsustasin ma lihtsalt kasutada tutvumissaite internetis. Lihtsalt registreerisin end mõningatel tutvumissaitidel ja täitsin oma profiili vajaliku infoga endast ning lisasin mõned pildid endast. Ma küll püüdsin end pildistada erinevat moodi, lootuses, et ma mõne nurga alt näen ka ilusam välja, kuid see siiski ei aidanud. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtsalt leppida sellega, mis mul oli. Ma proovisin ka veidi meigiga katsetada, kuid ma siiski polnud tulemusega rahul. 

Ma vaatasin kadedusega teisi neiusid, kellel oli nendel saitidel konto, sest mõned nägid ikka väga-väga ilusad välja. Mul jäi üle vaid loota, et ehk mõnele noormehele on siiski iseloom tähtsam kui välimus. Kahjuks kõik, mis ma sain, olid paar tutvumissoovi seksi eesmärgil vanematelt meestelt. Ma olin väga kurb selle pärast ja ma olin lootust kaotamas. Ma ei teadnud, et asi nii hulluks võib osutuda ja ma kellelegi huvi ei paku. Kuna reaalsus oli halb, siis ma otsustasin oma pilte pisut töödelda, et nad näeksid paremad välja. Ma muretsesin endale töötlusprogrammi nimega Photoshop. Alguses muutsin ma oma piltidel ainult veidike valgustust ja teravust, kuid väga palju paremat tulemust see siiski ei andnud. Kuid siis leidsin ma internetis surfates erinevaid õpetusi, kuidas erinevaid töötlusi teha piltidele Photoshop'iga. Tänu sellele hakkasin ma oma pilte töötlema aina rohkem ja rohkem. Lõpuks jõudsin ma selleni, et igal pildil muutsin ma oma nina palju väiksemaks, nägu peenemaks ja veidi pikemaks, nahka täiesti ühtlaseks ja siledaks, huuli lopsakamaks ning silmi palju suuremaks ja säravsinisteks. Ma muutsin ka oma keha piitspeenikeseks ja rinnad suuremaks. Ma olin väga vaimustuses sellest kõigest, kuna lõpuks nägi piltidel olev isik vaevu üldse minu moodi välja. Mulle vaatas mu piltidelt vastu kaunitar ja ma olin oma tööga väga rahul. 

Pärast seda pilditöötlust olid minust väga paljud mehed huvitatud. Ma sain väga palju kirju neilt ja väga positiivseid kommentaare mu välimuse kohta ning mitmed neist nägid ka väga head välja. Ma valisin välja kõige ilusamad noormehed ja lisasin nad endale MSNi, et rohken nendega suhelda. Seal sai nendega väga palju flirditud ja ma sain rohkelt komplimente. Nii hea oli kordki elus tunda end tahetuna, kordki elus kutsuti mind väga ilusaks naiseks. Ma nautisin seda tähelepanu, mis ma sain. Kuigi see kõik polnud tõeline, tundsin ma end siiski väga hästi selles olukorras. Ma tundsin end üle pika aja üliõnnelikuna. 

See kõik muutus justkui sõltuvuseks mulle. Peale töölkäimist ma lihtsalt flirtisin MSNis mitmete meestega, kuni oli aeg magama minna. Nüüd ma nägin, kui lõbus võib olla ilusatel naistel, kellel mehed kogu aeg sabas on.

Kui mõni mees ütles, et ta tahaks mind ka päriselus näha ja minuga kokku saada, siis ma mõtlesin lihtsalt erinevaid vabandusi välja, et seda vältida. Ma ju siiski ei saanud nendega niimoodi kokku saada. Seega ütlesin ma neile lihtsalt, et ma olen haige või et mul pole üldse aega kuhugi välja minna kellegagi. Kui keegi neist juba aru sai, et ma vaid püüan erinevaid vabandusi lõputult välja mõelda, siis ma lihtsalt lõpetasin selle isikuga suhtlemise ja blokkisin MSNis ära. Iga päevaga tahtis üha rohkem ja rohkem mehi minuga suhelda ja puudust mul neist ei olnud.

Nädalavahetustel sai meestega terved päevad otsa muudkui intrnetis flirtida. Mul polnud huvi enam millegi muu vastu. Mul oli neid mehi päris mitmeid lõpuks seal MSNis. Mõnega neist olin ma saanud ka virtuaalsuhte luua, nii et me käitusime, nagu me oleks juba paar. Ma ei võtnud mitte ühtegi nendest meestest tõsiselt, sest ma teadsin väga hästi, et nii kui nii ei ole võimalik mul nendega midagi tõsist luua. See kõik kestis väga pikka aega, kuid ühel päeval ma lihtsalt tüdinesin sellest ära. See flirtimine päevad läbi muutus lihtsalt tüütuks ja polnud enam nii huvitav. Ma kustutasin ära ka oma kontod nendelt tutvumissaitidelt. Ma otsustasin kõik mehed oma MSNist ära kustutada peale ühe. Ma lihtsalt ei tahtnud ühega neist suhtlemist lõpetada, sest mulle meeldisid meie vestlused. Ma tundsin, nagu oleks meie vahel mingi side tekkinud ja mulle millegipärast meeldis ta väga. Tema nimi oli Lauri ja ta oli ainuke, kellega ma lihtsalt ei flirtinud, sest meil oli ka paljudest muudest asjadest rääkida. Ma jätkasin suhtlemist Lauriga ja ta hakkas mulle üha rohkem ja rohkem meeldima, ta oli nii arusaav ja hooliv. Ma teadsin, et oli vale temaga niimoodi edasi veel rääkida, kuid ma ei suutnud lihtsalt lõpetada.

Me rääkisime ja rääkisime, kuni aeg jõudis selleni, et ta tahtis minuga kohtuda. Ma kohkusin väga selle peale ja olin täiesti endast väljas, sest ma teadsin, et kui ma temaga kohtumise ära jätan, siis on see kõik lihtsalt läbi. Seega ma olin sunnitud ennast kokku võtma ja temaga kas või lihtsalt kohtuma. Ma tahtsin teda vaid näha, sest ma teadsin et midagi rohkemat ma ei saa. Ma teadsin, et kui ta mind päriselus näeb, siis ei soovi ta minuga kunagi enam edasi suhelda. Ma kartsin seda kokkusaamist väga, kuid miski mu sees nagu ütles, et ma pean seda tegema, et ma pean temaga kokku saama.

Me pidime kokku saama ühe kohviku ees. Ma jõudsin varem kohale ning ma ootasin teda seal, olles täiesti närvis ja üleni värisedes. Mul oli tunne, nagu ma minestaks varsti. Mõne aja pärast nägin ma teda tulemas ja mu süda jäi kui seisma, ma ei suutnud ennast enam liigutadagi ja ma värisesin veelgi rohkem. Ta jäi minu ees seisma ja vaatas mind väga üllatunud pilguga. Mõne aja pärast ta küsis, et kas ma olen see neiu, kellega ta pidi kokku saama. Ma ei suutnud talle vastatagi ja ma puhkesin lihtsalt nutma. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin. Nii imelik, kui see  ka ei tunduks, Lauri ei jalutanudki lihtsalt minema sealt, vaid ta viis mu kohvikusse laua taha istuma. Ma rääkisin talle, kuidas asjad olid ja mis põhjusel ma vaevu näen välja selline, nagu mu piltidel. Ta millegipärast mõistis mind täielikult ja ta väitis, et ma näen siiski ilus välja. Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et see kõik läks nii hästi. Ma olen Lauriga siiamaani koos ja me armastame teineteist väga. 

See kõik kõlab kui ühe muinasjutuna. Ma poleks kunagi seda arvanud, et see kõik lõpeb hoopis nii õnnelikult. Kuid siiski on vahel veidi kurb mõelda, kui kaugele ma oma madala enesehinnangu pärast läksin. Isegi kui alguses tundub kõik halvasti olevat, võib elu suure pöörde võtta ja äkki võib juhtud midagi imelist, mis muudab kogu su elu.

Buduaarile Reelikalt

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu oma elust, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10eurot.