Sylvia lugu: mul on väga hea mees, aga teised nii ei arva

Sylvia lugu: mul on väga hea mees, aga teised nii ei arva

Mida teha mehega, kes kodus on parim mees, mida oskad tahta, aga oma sõpradele katsub jätta muljet, et see pole nii? Kas see on mingitmoodi mehelik tänapäeval?

Mida teha mehega, kes kodus on parim mees, mida oskad tahta, aga oma sõpradele katsub jätta muljet, et see pole nii? Kas see on mingitmoodi mehelik tänapäeval?

 

Olen oma mehega koos olnud neli aastat ja meil on ka aastane laps. Üldiselt on mu mees tore, tubli, töökas, hoolitsev ja rahuldab kõiki minu nõudmisi, mis mul ühele mehele kodus on. Ometigi üks asi, mis alguses tundus naljakas, on hakanud mind väga häirima. Nimelt katsub Siim ( nimi muudetud) perekonnast väljapoole, eelkõige sõpradele jätta muljet, et talle pole mina või minuga arvestamine üldse oluline. Ta viskab järjepidevalt sel teemal nalja, aga mulle tundub see viimasel ajal solvav ja labane.  

Siim näitab seda nn hoolimatust välja ka teiste ees ja see teeb väga haiget. Hiljem ta muidugi vabandab minu ees ja palub, et ma teda mõistaksin. Põhjus on tema sõnul selles, et ta ei taha, et ta sõbrad arvavad, et ta on naise tallaalune.  Ja teiseks põhjuseks olla tema pisut kiiksuga huumorisoon. No eks ma saan sellest ka aru, sest tema sõpruskonnas on see tõesti mõnitamiseks hea põhjus, kui mõni meest ütleb, et ta peab naisega nõu pidama või naiselt luba küsima. Aga kohati on nii valus seda vaadata ja kuulda ja tekivad kahtlused, et kellele ja kus ta tõtt räägib oma mõtete ja tunnete kohta. Kas tõde kuulevad sõbrad, või hoopis mina olen see, kes elab klapid peas nagu lollike ja keda lihtsalt maha rahustatakse sel moel?

Et asi selge oleks, siis toon ka mõned näited. Ta väidab teistele (ka minu juuresolekul), et tal ükskõik, mida Sylvia arvab, tema on otsustanud nii ( näiteks asjade ostmise ja vaba aja veetmise osas). Tegelikult tal loomulikult ei ole ükskõik ja ta küsib hiljem selle sama asja kohta minu nõusolekut või arvamust. Ehe näide, mis mulle väga haiget tegi, juhtus nädal aega tagasi. Nimelt palus ta väga romantiliselt mind oma naiseks ja kinkis mulle kihlasõrmuse. Ja kui sõbrad seda Facebookis nägid ja selle kohta pärisid, siis ta kirjutas seinale vastuseks, et naine tahtis abielluda ja naise soovidele tuleb aeg-ajalt ju ka vastu tulla.  Ma pole kunagi palunud end naiseks võtta, pole mingitviisi välja näidanud, et oodan seda kihlasõrmust, küll aga oleme sellest kunagi omavahel rääkinud ja ta on küsinud mu arvamust ning ma siis ütlesin, et mulle meeldiks, kui lapsed kasvaksid abielus ja emal- isal oleks lastega üks ja sama nimi. Ehk siis jah, olen näidanud välja huvi abiellumise vastu, aga pole kindlasti nõus sellise väitega, et ma kuidagi seda nõudsin. Nüüd siis sõbrad räägivadki, et näed, Siimule tõmmati “kott pähe”, naine nõudis abiellumist või muidu… Kusjuures, vaatamata sellele, et ma ütlesin talle, et mind häirib selline nn nali, sis ta jätkab selle tegemist.  Tegelikult on sellised mind alandavad ja valesse valgusesse panevad naljad juba ammu üle piiri läinud, aga sõbrad muidugi naeravad mõnuga kaasa.

Teine näide tuleb jälle olukorrast, kus olime tema sõpradel külas. Siim korkis õlle lahti ja keegi küsis, et kas ta autoga ei tulnudki. Minu mees vastas seepeale, et tal on selleks “teenija”, kes autot juhib ja tema kui raske töö tegija, kes viis päeva tööl käib, võib nüüd lõõgastuda. Samalt üritusel ära minema hakates ütlesin kõva häälega seltskonnas, et peaks poole tunni pärast koju minema hakkama, mille peale Siim teatas kõva häälega vastu, et mina võin kas või kohe minna, küll tema ise vaatab, kuidas koju saab. Aga kui ma riidesse panema läksin, siis jooksis ja palus, et ära mine, et oleme veel 20 minutit viisakusest ja siis lähme koos ära. Selline arusaamatu kahepalgelisus, mida tema nimetab sõprade ees cooliks käitumiseks, saadab meid pidevalt, kui oleme seltskonnas. Ja seda pole kunagi, kui me oleme kodus või tema vanemate juures.

Kolmas näide ka teile- paar nädalat tagasi taas sõpradel külas läks jutt teiste naiste vaatamise peale. Mehed rääkisid sellest, milliseid naisi nad vaatavad. Ja minu mees rääkis umbes sellist juttu: kui naist valida, siis ei tohigi valida ilusat, sest ilusatega on kogu aeg peavalu. Ilu tuleb ju kinni maksta. Mul on naistega põhimõte nagu autodega- ostan, sõidan ja kui laguneb- siis vahetan välja, investeerida nendesse pole mõtet. Olin samal ajal naistega avatud köögis mõned sammud eemal ja kuulsin pealt, ning ta teadsis, et ma kuulen. Võite ise ette kujutada, kui valus on sellist “nalja” kuulata. Ja pange tähele, nädal aega peale seda palus ta mind oma naiseks. Loomulikult küsisin siis enne “jah”-sõna vastamist, et milleks abielluda, kui minusse pole mõtet investeerida? Ja mees naeris, kallistas ja musitas ning ütles, et see oli ju puhas purjus meeste möla ja ma olen ju tark naine ja saan sellest aru. Jah, muidugi ma saan aru, et ta tegelikult nii ei mõtle ja poosetab niisama teiste meeste ees, aga ikkagi teeb see väga haiget.

 

Buduaarile Sylvialt
PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see info@buduaar.ee või meie vihjeliinile. Iga avaldatud loo eest honorar.