Thea lugu: ”Minu laps sündis tänu spermadoonorile.”

6 kommentaari
Thea lugu: ”Minu laps sündis tänu spermadoonorile.”

Paljud minu sõbrannad, kes on juba 30sed või vanemad, ootavad endiselt oma printsi valgel hobusel. Sama ja veel nukram seis on paljude 40stega. Aeg lendab armutu kiirusega, aga printsi pole kuskil. Kaua siis peab ootama üks naine oma unistuste printsi? Ja kas üldse peab?  

Paljud minu sõbrannad, kes on juba 30sed või vanemad, ootavad endiselt oma printsi valgel hobusel. Sama ja veel nukram seis on paljude 40stega. Aeg lendab armutu kiirusega, aga printsi pole kuskil. Kaua siis peab ootama üks naine oma unistuste printsi? Ja kas üldse peab?

Kui üks naine soovib väga emaks saada, siis Murphy seadus ütleb, et selle naise ellu satuvad ainult sellised mehed, kes ei soovi lapsi. Nii oli ka minuga, ja seda lausa kaheksa aastat jutti. Lõpuks, oma 34. sünnipäeval otsustasin, et minust saab ema. Tol hetkel tundsin, et see on minu jaoks viimane aeg. Mul ei olnud elus inimest, keda ma oleks armastanud ja kellega abielluda tahtnud.

Küll aga oli kange soov emaks saada. Minu ümber tiirutas palju mehi, kellega kohtingule minna, aga niipea kui nad kuulsid minu suurest soovist peagi emaks saada, olid nad orbiidilt kadunud. Olin sedavõrd ahastuses oma partneriotsingutega, et tegin suvalistele meestuttavatele ettepaneku minuga laps saada. Loomulikult keegi seda ei soovinud, ja kui ma ütlesin, et sellega isakohuseid ei kaasne, siis arvati pigem, et see on mingi nali kui reaalne pakkumine. Ma ei otsinud lihtsalt abikaasat, sest tahtsin kas muinasjutulist armastust või siis polnud mulle üldse meest vaja. Ma polnud nõus siduma end mehega, keda ma ei armasta, vaid sel eesmärgil, et lapsi saada. Niisiis pöördusin oma lapsesaamise sooviga spermapanga poole. Selle idee juurde jõudsin täiesti juhuslikult, kui sattusin ühest välismaa ajakirjast lugema intervjuud üksiku naisega, kes palus oma 40. sünnipäevaks sõpradel raha kinkida ning läks järgmisel päeval selle rahaga spermapanka. Ta kasutas selle raha spermadoonori ja kunstviljastamise peale ning juba 14 nädalat hiljem saatis ta sõpradele kirja, kus tänas neid maailma kõige parema ja ilusama kingituse eest ning teatas, et on beebiootel. Mulle meeldis see lugu nii väga, et juba samal päeval hakkasin otsima kontakti spermapankadega üle maailma.  Eestis on see teema uus ja võõras, ja ausalt öelda pole ma siin kohanud ühtegi meest, kellega last tahaks saada. Mu Ameerika sugulased viisid mind kokku sealse spermapangaga, kus valik on meeletult lai. Valida oli kas anonüümne sperma, mis oli odavam (nii paarsada eurot), või siis personaalne sperma (umbes kaks ja pool korda kallim), mille puhul sai päris palju infot sperma omaniku kohta. See oli väga põnev. Näha sai meeste pilte ja tutvuda ka nende eluloo ja sugupuuga. Uskumatult palju oli spermadoonorite seas kõrgharidusega edukaid mehi, kes pole teinud seda raha pärast. Tutvusin ligi saja ankeediga. Iga doonor oli kirjutanud ka väikese loo selle kohta, miks ta seda teeb. Rohkem kui miski muu, mõjutas mu valikut just see tekstijupike. Mees, kelle ma valisin, elab New Yorgis ja tal on magistrikraad rahvusvahelises majanduses. Tal on endal kaks toredat last ning ta naine on sellest teadlik, et ta annetas oma sperma teiste naiste jaoks. Kõige rohkem meeldis mulle see põhjus, mille ta oli kirja pannud oma sperma loovutamisel: „Igal naisel peab olema õigus saada emaks, see on naise ürgne kutse. Mina oma naisega otsustasin, et annetame minu spermat spermapanka, et mõni üksik naine saaks nautida seda õnne ja armastust, mida meie iga päev ja tund oma kahe imelise lapsega tunneme. Meie rohkem lapsi ei taha, aga tahame pakkuda seda võimalust naistele, kelle jaoks see on elu unistus.“ Tellisin kauba ära ega pidanud isegi USAsse kohale sõitma. Pakike saabus Eestisse ja et seda väärt kraami võimalikult efektiivselt kasutada, palusin ühes erahaiglas ennast viljastada. Rasestumine õnnestus esimesel korral ja üheksa kuud hiljem sain õnnelikuks emaks. See oli maailma parim tunne! Täna olen ma väga õnnelik 2-aastase poisi ema ja usun, et ka sellest väikesest mehest kasvab õnnelik inimene. Vaatan ümberringi, kui palju muret ja valu toovad paarisuhted, ja olen õnnelik, et saan oma lapsele pakkuda turvalist ja armastusega täidetud kodu. Tal on lisaks armastavad vanavanemad ja palju häid sõpru. See jutt, et poisil peab olema isa, on sama aegunud kui see, et kõik peavad abielluma. Ma olen nõus, et poisil peab olema meessoost eeskuju, aga kogemus näitab, et pooled Eesti isadest ei vääri ei isa ega eeskuju tiitlit. Nii et parem olgu selleks eeskujuks vanaisa või mõni hea peretuttav või minupärast kasvõi mõni raamatukangelane või virtuaalne tegelane. Jah, miks ka mitte. Kui kõik on kolinud Facebooki ja lapsed veedavad arvutis rohkem aega kui sõprade või pere seltsis, siis miks ei võikski olla perel virtuaalne isa. Ma ei muretse, et mida sellest kõigest hakkab arvama mu laps, kui ta on pisut suuremaks saanud. Temasuguseid üksikvanemate lapsi on ju koolid ja lasteaiad täis.>Ma tahan, et mu lugu jõuaks iga Eesti naiseni, kes on üksi ja õnnetu ja unistab lapsest. Ära jää ootama printsi, tänapäeva pöörases maailmas on rohkem õnnelikke üksikemasid ja nende lapsi kui õnnelikke perekondi. Vii oma unistus üksi ellu ja sa ei kahetse. Ja isegi kui see prints lõpuks välja peaks ilmuma, siis võid 100% kindel olla, et õige mees ei praagi sind välja seetõttu, et sul on üks laps juba olemas.

Buduaarile Thea Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2014

Sarnased artiklid